';

Gert Siniloo: Sisepoliitilised väljakutsed Saksamaal liiduvalimiste kontekstis

Gert Siniloo: Sisepoliitilised väljakutsed Saksamaal liiduvalimiste kontekstis
Autor: Gert Siniloo
Artikli autor Gert Siniloo

Gert Siniloo on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ja Euroopa uuringute magistrant. Oma magistritöös uurib ta, kuidas parempopulistid Euroopa Parlamendis välispoliitikat kujundavad. Bakalaureusekraadi riigiteadustes sai Gert samuti Tartu Ülikoolist. Oma ülikooliõpingute vältel on ta veetnud vahetussemestrid Saksamaal ja Belgias. Ta on töötanud reporterina Postimehes ning tema artikleid on avaldatud Delfis, Müürilehes ja Sirbis. E-mail: gsiniloo@gmail.com

Lühikokkuvõte

Möödunud kevadel, kui riigiteaduste aastakonverentsil sai räägitud Saksamaa poliitika päevakajalistest teemadest ja parteide jõuvahekordadest, oli parlamendivalimisteni jäänud täpselt neli kuud. Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud: esialgsed koalitsioonikõnelused jooksid liiva, riik on olnud rekordilise ajavahemiku uue valitsuseta ning vastu paljude tahtmist jätkub ikkagi kahe rahvapartei võimuliit. Kuna aeg on edasi läinud, on selle kirjutise mõte vaadelda, kuidas jõuti eelmise aasta maist esmalt liiduvalimisteni ning seejärel tänasesse päeva, Merkeli neljanda ametiaja läveni.

I Enne valimisi

Saksamaa läks parlamendivalimistele vastu olukorras, milles aastapäevad varem olid Suurbritannias võidutsenud Brexiti-pooldajad, üllatuslikult USA presidendiks valitud Donald Trump püüdis ellu viia oma valimislubadusi, Geert Wildersi erakond oli teinud Hollandis paremuselt teise tulemuse ja Marine Le Pen oli jõudnud Prantsusmaa presidendivalimiste teise vooru ja saanud kolmandiku häältest. Paljude analüütikute huulil oli moesõna „populism“ ning pilgud pöördusid Euroopa Liidu (EL) võimsaima riigi ja suurima majanduse poole. Saksamaal oli populaarsust kogumas Alternatiiv Saksamaale (AfD) – erakond, mis sai kunagi alguse Euroopa ühisraha vastasest kriitikast, kuid arenes ajapikku parempopulistlikuks parteiks. Saksa suurima erakonna Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) etteotsa oli valitud endine Euroopa Parlamendi president Martin Schulz, kes taotles kantslerikohta. Pikalt riigi populaarseim poliitik olnud mitmekordne endine välisminister Frank-Walter Steinmeier (SPD) valiti presidendiks. 2013. aastal parlamendist välja jäänud liberaalne erakond Vabad Demokraadid (FDP) oli küsitluste järgi tegemas comebacki uue liidri Christian Lindneri juhtimisel. Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja selle Baieri  sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) koalitsiooni eesotsas soovis neljandat korda kantsleriks saada Angela Merkel (CDU), korduvalt Euroopa võimsaimaks tituleeritud poliitik.

Küsitluste järgi polnud Merkelil muretsemiseks erilist põhjust. 2017. aasta maikuus juhtis CDU/CSU 37%-ga, lähim konkurent SPD oli 10% kaugusel, ehkki aasta alguses olid sotsiaaldemokraadid korraks isegi liidrid. Samal ajal toetasid pooled vastanuist Merkelit järgmise kantslerina, Schulzi toetus jäi 36 protsendi juurde. Paljukõneldud Schulzi-efekt tundus olevat läbi saanud: vaatlejate hinnangul ei suutnud Schulz piisavalt hästi valijaskonda kõnetada ning uue tulija tiitel on paratamatu varem või hiljem hääbuma. Samal kuul ütles 66 protsenti küsitletutest, et neile on ebaselge, millise poliitika eest Schulz seisab. Ohumärk SPD-le oli ka see, et kui tervikuna toetas toonast CDU/CSU ja SPD suurt koalitsioonivalitsust 55%, siis SPD-d selles valitsuses vaid 40 protsenti (võrdluseks: CDU toetus oli 53%, CSU-l 30%). Need ei olnud sugugi paljulubavad märgid Schulzile ega tema parteile, kes soovisid saada valitsuse juhterakonnaks ja olla võimul Merkelita. SPD võimalikel partneritel ei läinud ka paremini: FDP toetus oli enamasti alla 10%, roheliste (Grüne) toetus oli samuti langustrendis ja alla 10% (Ehni, 2017). Veel enam: selleks ajaks olid sotsiaaldemokraadid kaotanud kolmed liidumaa valimised järjest: Saarimaal, Schleswig-Holsteinis ning eriti valusalt Nordrhein-Westfalenis, kus kaotati ligi kolmandik parlamendikohtadest ja jäädi opositsiooni. SPD hoog oli selgelt raugenud.

On selge, et Schulzil ja tema parteil oli keeruline Merkeli vastu kampaaniat teha. Ehkki Schulz ise oli uus nägu Saksa sisepoliitikas, oli tema partei istunud äsja neli aastat kristlike demokraatidega ühes valitsuses ning olnud koalitsioonipartner ka aastail 2005-2009. Seega oli ametisoleval valitsusparteil raske kritiseerida otsuseid, mille kinnitamise juures ise oldi. SPD üritas Schulzi juhtimisel teha kogu valimisdebati keskseks teemaks sotsiaalset võrdsust, kuid see ei kandnud hästi vilja. Saksamaa majandusel läks (ja läheb jätkuvalt) hästi: 2017. aasta mais olid 81% küsitletuist majandusolukorraga rahul või väga rahul. Raske oli midagi öelda ka Merkeli 2015. aasta otsuse kohta Saksamaa piirid põgenikele avada, sest avatud ja salliv suhtumine põgenikesse oli SPD-le väga oluline. Pealegi oli asüülitaotlejate hulk 2015. aastaga võrreldes mitu korda langenud.

Valijate jaoks oli oluline ka siseturvalisus, mille märksõnad olid terrorioht ja Vene häkkerite mõjutustegevus valimistel, aga neil teemadel nägi jällegi enamik valijaid CDU/CSU liitu usaldusväärsemana. Ka vastandumine AfD-le ei toonud kuigivõrd toetajaid juurde, sest koostöö nendega oli Merkel nagunii välistanud. Saksa poliitikateadlase Oskar Niedermayeri arvates vajanuks SPD sellist teemat, mille puhul valitseks ühiskonnas arvamus, et nemad on selle parimad asjatundjad (Neuerer 2017). Tagantjärele teame, et säärast teemat SPD-l leida ei õnnestunudki. Korraks näis, et selleks võivad saada suhted Türgiga, mis olid pärast otsust Saksa sõdurid Incirliki sõjaväebaasist ära tuua taas halvenenud. Samas sai kohe selgeks, et isegi kui Merkel ei toeta EL-i ja Türgi liitumiskõneluste kohe katkestamist nagu Schulz, on kristlikud demokraadid ikkagi Türgi suhtes väga kriitilised ja valmis seda ka välja ütlema. Ka eurointegratsiooni ja ELi reformimise osas olid trumbid ametisoleva kantsleri käes, millele andis uue laengu Emmanuel Macroni valimine Prantsusmaa presidendiks ja sellele järgnenud ühised ülesastumised.

Arvestades populistide tugevat esinemist viimase aja valimistel Euroopas ja mujalgi, oli muidugi tähelepanu all ka AfD. Kevadeks 2017 oli erakond olnud juba mõnda aega siseheitluste küüsis. Parteikaaslaste toetus senisele liidrile Frauke Petryle oli kõvasti kahanenud ning aprillis valiti liiduvalimiste juhttandemiks hoopis senine aseesimees Alexander Gauland ja uue tulijana rahvusvahelise kogemusega ekspankur Alice Weidel, kelle valimises nähti soovi mõjuda valijatele liberaalsema ja avatuma erakonnana. Igatahes eeldati pool aastat enne valimisi, et AfD pääseb tõenäoliselt parlamenti.

II Valimised ja järgnenud kõnelused

24. septembril 2017 toimunud valimiste tulemus oli kahele suurele parteile suur pettumus  ning AfD-le joovastav edulugu. Suurimaks kaotajaks peeti sotsiaaldemokraate, kes tegid oma kõige nõrgema tulemuse pärast Teist maailmasõda. Nende poolt hääletas vaid 20% valijaskonnast, mida oli 5 protsendipunkti vähem kui aastal 2013. Kehvasti läks ka CDU/CSU liidul, mis võitis küll 33% toetusega valimised, kuid kaotasid sealjuures eelmiste valimistega võrreldes ligi 9% . Juubeldused kõlasid aga AfD liikmete seas, sest lisaks esmakordsele pääsule parlamenti said nad peaaegu 13% häältest, mis andis kolmanda koha suurte parteide järel. Ülejäänud erakondadest tegid möödunud korrast veidi parema tulemuse vasakpoolne Die Linke ja rohelised ning liberaalne FDP sai tagasi Bundestagi, kogudes ligi 11% häältest.

Kohe pärast valimistulemuse selgumist teatas Schulz, et sotsiaaldemokraadid jäävad vabatahtlikult opositsiooni. Partei oli ilmselges madalseisus, sest kukkumine oli ränk: Schulzist loodeti kampaania alguses Saksa sotsiaaldemokraatia taaskäivitajat ning uut kantslerit, ent selle asemel saadi hävitav kaotus. Kuna AfD ning ka Die Linkega oli koostöö välistatud, oli ainuke variant enamusvalitsuse moodustamiseks niinimetatud Jamaica kombinatsioon: kristlikud demokraadid (erakonna värvus: must), liberaalid (kollane) ja rohelised. Kuu pärast valimisi algasidki nelja erakonna eelkõnelused, mille jooksul pidi selguma, kas leidub piisav ühisosa koalitsioonikõneluste alustamiseks. Ehkki kõneluste pooled olid paljudes valdkondades üksteisest valgusaastate kaugusel, näis pärast mitu nädalat kestnud läbirääkimisi, et kokkulepe on käeulatuses. Ootamatult teatasid aga liberaalid novembri keskel, et nemad edasi minna ei saa, tuues põhjenduseks ületamatud vastuolud energia- ja rändepoliitikas.

Ebaõnnestunud kõnelused jätsid lauale kolm varianti: erakorralised valimised (mida tahtis põhimõtteliselt vaid AfD, kelle toetus oli teiste arvelt pärast valimisi veelgi tõusnud), Saksa poliitilises ajaloos veel proovimata vähemusvalitsus (1) (mida ei soovinud Merkel) ning nõndanimetatud suure koalitsiooni (GroKo; tuleneb sõnadest groß ja Koalition, kokku suur koalitsioon) jätkumine. Viimase variandi oli Schulz peale valimisi välistanud, ent president Steinmeieri, Merkeli partei ja osa sotsiaaldemokraatide endi surve viisid jaanuari lõpuks selleni, et CDU/CSU ja SPD alustasid ametlikke koalitsiooniläbirääkimisi. Märtsi esimesteks päevadeks, mil SPD liikmed kiitsid uue koalitsioonileppe heaks, oli selge, et GroKo tuleb taas.

III Mis saab edasi?

Märtsi keskel toimusid Bundestagis kantslerivalimised. Neljanda ametiaja pälvimiseks oli Merkelil tarvis 355 häält, mille ta sai kokku. Pärast hääletust sai Merkel asuda valitsust kokku panema. Pikalt CDU käes olnud rahandusministri koht läks koalitsioonipartneritele ning ministriks ja asekantsleriks sai SPD esimehe kohusetäitja, senine Hamburgi linnapea Olaf Scholz. Ka välisministri koha said sotsiaaldemokraadid, kuid ametisolev Sigmar Gabriel, endine parteijuht, enam valitsuses ei jätka. Valitsusse ei läinud ka Martin Schulz, kellest pidi enne parteikaaslaste mässu saama uus välisminister. Kristlikud demokraadid esitasid uueks siseministriks Horst Seehoferi, Baieri sõsarpartei CSU esimehe ja liidumaa senise peaministri (Ferstl 2018).

Niisiis on ligi pool aastat kestnud arutelude ja ametlike kõneluste järel Saksamaal uus-vana valitsus. See oli kompromiss, mis meeldis vähestele, kuid mis näis ühel hetkel vältimatuna. Samas on valijad tagasihoidlikud: viimased küsitlusandmed näitavad GroKole 46% toetust. Enim on sellele vastu AfD poolehoidjad, kes võivad rõõmustada, sest partei populaarsus on kasvanud 15%-ni, mis tähendab, et 18% peal oleval SPD-l ollakse tihedalt kannul (Ehni 2018). Sotsiaaldemokraadid on aga praeguse olukorra suurimad võitjad: nende toetus on juba langenud alla viimaste valimiste tulemuse, seega läinuks neil erakorraliste valimiste puhul veel halvemini. Nüüd on nad jätkuvalt valitsuspartei, kuid aeg näitab, kas nende „võit“ on lühiajaline või õnnestub sedapuhku Merkeliga koos valitsedes ka oma populaarsust tõsta.

 

(1) Vähemalt kolmel korral on liidutasandil vähemusvalitsus küll eksisteerinud, ent kahel korral oli see vahetult pärast koalitsiooni lagunemist ning kolmandal juhul pärast parlamendiliikmete väljaastumist valitsevast fraktsioonist. Viimati valitses Saksamaad vähemusvalitsus 1982. aastal, seda kahe nädala vältel.

Kasutatud kirjandus

Ehni, Ellen. 2017. Schulz-SPD sackt ab. Tagesschau, 11. mai https://www.tagesschau.de/inland/deutschlandtrend-775.html (külastatud 09.03.2018).

Ehni, Ellen. 2018. Mehrheit bleibt GroKo-skeptisch. Tagesschau, 1. märts http://www.tagesschau.de/inland/deutschlandtrend-1167.html (külastatud 09.03.2018).

Ferstl, Max. 2018. Wie es nach dem Ja der Genossen weitergeht. Süddeutsche Zeitung, 4. märts http://www.sueddeutsche.de/politik/spd-wie-es-nach-dem-ja-der-genossen-weitergeht-1.3890182 (külastatud 09.03.2018).

Neuerer, Dietmar. 2017. „Die Kernwählerschaft der SPD schrumpft immer mehr“. Handelsblatt, 20. juulihttp://www.handelsblatt.com/politik/deutschland/oskar-niedermayer-die-kernwaehlerschaft-der-spd-schrumpft-immer-mehr/20081800.html (külastatud 09.03.2018).

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply