';

Kristin Saar: Setsessiooni eeltingimused Euroopas: flaamid ja katalaanid

Kristin Saar: Setsessiooni eeltingimused Euroopas: flaamid ja katalaanid
Autor: Kristin Saar

Kristin Saar õpib Tartu Ülikoolis riigiteaduste kolmandal kursusel. Ta on olnud vahetusüliõpilane Euroopa õpingute programmis Maastrichti Ülikoolis. Alates 2015. aastast kuulub ta Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi, on olnud selle asepresident ning osalenud Tartu Mudel ÜRO ja Arvamusfestivalil arutelude korraldamises. Alates 2018. aastast kuulub Riigiteaduste Seltsi. E-mail: kristinsaaaar@gmail.com

Lühikokkuvõte

Setsessiooni eeltingimused on: (1) geograafiline territoorium, (2) solidaarne grupp, (3) majanduslik õiglustunne, (4) keskvalitsuse poliitilise legitiimsuse langus, (5) tajutud oht grupi identiteedile või kultuurile. Töös võrreldakse tingimuste esinemist Flandrias, Belgias ja Kataloonias, Hispaanias. Geograafilised, majanduslikud ja poliitilised eeltingimused on tugevalt esindatud mõlema näite puhul, sotsiaalsed ja psühholoogilised tingimused on flaamide puhul täidetud vaid osaliselt. Grupi absoluutne ega suhteline suurus poliitilises üksuses ei määra setsessiooni liikumise olemasolu, kuid mõjutab eeltingimuste esinemise tõenäosust. Kuna flaamide setsessiooni liikumine on katalaanidest vähem intensiivne, võib järeldada, et sotsiaalsed ja psühholoogilised tingimused on setsessiooni eeldustena kõige olulisemad – need on aga tõenäolisemad vähemusrahvuste puhul.

Sissejuhatus

Maailmas on viimasel kahesajal aastal olnud umbes 400 setsessiooniliikumist (Mylonas & Shelef 2014: 755). Alates 1955. aastast on rahvusliku enesemääratlemise tõttu toimunud ligi kaheksakümmend sõda ning alates 1980. aastast on peaaegu pooled relvastatud konfliktid toimunud valitsuse ja riigita rahvaste vahel (Mylonas & Shelef 2014: 755). Riigiteaduste aastalõpukonverentsil 2017. aasta mais tööd esitades polnud Kataloonia iseseisvumisreferendumit veel toimunud ning poliitiline vastasseis Hispaanias ei olnud saavutanud oma haripunkti. Pea aasta hiljem on setsessiooniliikumiste tekkepõhjuste uurimine seda päevakohasem. Ettekanne põhines aine “Poliitiline süsteem” kursusetööl, mille eesmärk oli uurida, millised eeltingimused soodustavad setsessiooni liikumise teket ning analüüsida tingimuste olemasolu kahe Euroopa rahvusrühma puhul. Seega on analüüsi fookus pikemaajalistel protsessidel ning tööd pole Kataloonia viimaste arengutega täiendatud.

Antud töö kontekstis käsitleb autor setsessiooni liikumisi etnilise konflikti väljendusena liberaaldemokraatlikes riikides, uuritud näidete puhul eelkõige lingvistilise konfliktina (Coakley 2011: 8), käsitledes katalaane ja flaame. Katalaanid vastanduvad kastiiliakeelsele keskvõimule Hispaanias ning flaamid prantsusekeelsetele valloonidele Belgias. Mõlemas riigis puudub tugev rahvusenamus, mida riikliku identiteediga siduda. Samas jaguneb Belgia flaamide ja valloonide vahel peaaegu võrdselt, riigikorraldus on leppedemokraatia ning flaamid moodustavad elanikkonnast ligikaudu 60%. Hispaania on jagatud 17 autonoomseks üksuseks ning Kataloonias elab üldrahvastikust vaid 16%.

John R. Wood (1981: 111) väidab, et vähemusrahvuse olemasolu ei ole setsessiooni tingimus ning käesolev töö uurib, kuidas erineb setsessiooni eeltingimuste esinemine arvulise rahvusvähemuse ja arvulise rahvusenamuse puhul. Ehkki flaamide setsessiooniliikumine pole saavutanud katalaanidega võrreldavat intensiivsust, on Belgia populaarseim ning Flandria valitsev erakond selle juhi sõnul koostamas plaani flaamide eraldumiseks (Cerulus 2016).

Setsessiooni mõiste

Setsessioon on ametlik nõue keskse poliitilise autoriteedi koosseisust välja astumiseks, et  saavutada suveräänse riigi staatus (Hechter 1992: 267). Wood (1981: 111) on seda võrrelnud poliitilise integratsiooni antiteesiga: „ [Setsessioon on] deintegratsioon, kus poliitilised jõud ühes või mitmes allsüsteemis tõmbavad tagasi oma lojaalsuse, ootused ja poliitilised tegevused ühest juriidilisest keskusest ja suunavad need enda keskusele“. Seega on setsessiooni näol tegemist kahetasandilise protsessiga: toimub deintegreerumine senisest võimukeskusest ning integreerumine setsessiooninõudva üksuse sees ehk uus integratsioon toimub piltlikult vana süsteemi arvelt (Wood 1981: 112).  

Setsessioon ei ole revolutsioon: setsessioon eitab riigi võimu teatud grupi ja selle territooriumi üle, kuid mitte riigi autoriteeti kui sellist ega soovi seega valitsuse või režiimi vahetust (Buchanan 1991, 326).  Setsessioon eristub oma nõudmiste ulatuselt ka separatismist. Separatism on poliitilise üksuse vastuseis suurema poliitilise autoriteedi koosseisu ühendamisele ning võib väljenduda autonoomia või regionaalsete õiguste nõudmises. Setsessiooni mõiste on kitsam ning tähendab mitte lihtsalt suuremaid õigusi, vaid ka eraldumist. Sellegipoolest võib separatistlik liikumine kasutada setsessiooni kui taktikat oma strateegiliste eesmärkide saavutamiseks või vastupidi (Wood 1981: 110). Juhul, kui lahkulööv territoorium ei taha oma riiki, vaid taotleb ühinemist mõne teise riigiga, on tegemist irredentismiga (Hechter 1992: 267).

Setsessiooni eeltingimused

Setsessiooni tuleb mõista kui dünaamilist protsessi, mis eeldab mitme tingimuse ja arengu kokkulangemist. Wood (1981) on eristanud viit setsessiooni eeltingimust (1) geograafiline territoorium, (2) solidaarne grupp, (3) majanduslik õiglustunne, (4) keskvalitsuse poliitilise legitiimsuse langus, (5) tajutud oht grupi identiteedile või kultuurile. Setsessiooni eeltingimuste olemasolu ei tähenda tingimata setsessiooni, samuti erinevadprotsessid sõltuvalt juhtumist nii iseloomult kui pikkuselt (Wood 1981: 109). Et analüüsis kasutatakse Woodi (1981) setsessiooni eelduste raamistikku, vaatleme tingimusi lähemalt.

  • Geograafilised tingimused setsessiooniks on loodud, kui on olemas territoorium, mille saab suuremast riigist lahutada nii, et säilib mõlema osapoole sõjaline julgeolek ning juurdepääs turule ja looduslikele maavaradele. Looduslikud barjäärid ei ole tingimata setsessiooni soodustavad, kuid mõjutavad keskvõimu suutlikkust eraldumisliikumist piirata. Klassikaliselt kujunevad setsessiooniliikumised välja võrgustikes, mis omavahel juba tihedalt suhtlevad – kehtivate regionaalsete piiride alusel (Wood 1981: 112–114).
  • Sotsiaalsed tingimused viitavad solidaarse grupi olemasolule, mille puhul on olulisim selle suurus ja paiknemine. Enamasti peetakse solidaarsuse aluseks etnilist kuuluvust rassi, keele või kultuuri alusel, ent gruppide eristumine võib toimuda ka moderniseerumise tagajärjel. Etnilisus muutub oluliseks juhul, kui saab eristada domineerijat ja allujat, näiteks sõjalise vallutuse tagajärjel. Samas võib identiteet olla manipuleeritud või üheaegselt eksisteerida mitu identiteeti (Wood, 1981: 114–116).  
  • Majanduslikud tingimused setsessiooniks kujunevad frustratsioonikontekstis, milles grupi majanduslikud ootused ei vasta reaalsusele. Ekspluateerimist võib tajuda nii keskmisest jõukam kui vähem jõukam grupp või regioon. Grupp leiab, et on majanduslikest hüvedest ilma jäetud, kuid võib need eraldumise teel saavutada (Wood 1981: 116–118). Jõukam piirkond soovib vabaneda rikkuse ümberjaotamisest riigi sees ning vaesem piirkond konkurentsist rikkamate regioonidega (Boylan 2015: 766).
  • Poliitilised tingimused ilmnevad kehtiva poliitilise süsteemi legitiimsuse langemisel, tajutuna nii üleriigiliselt kui konkreetses grupis. See võib tuleneda kiiretest sotsiaalsetest muutustest, grupiidentiteedi puudumisest riigis või suutmatusest tagada elanike heaolu (Wood 1981: 118–120). Soodsad tingimused setsessiooniks tekivad majanduskriisi või sõjalise konfliktiga: keskvalitsus paistab nõrgana, mistõttu väheneb nii selle suutlikkus setsessiooni ära hoida kui ka eraldumisest tulenev potentsiaalne kahju (Hechter 1992: 276). Tsentraliseerimise tagajärg võib olla kahetine. Ühest küljest võib seda käsitleda ekspluateerimisena – keskvõimu legitiimsus langeb (Wood  1981: 118–120). Teisalt soodustab detsentraliseerimine autonoomiat omavate gruppide organiseerumist ning institutsioonide kaudu rahvusliku identiteedi kujundamist – keskvõim nõrgeneb samuti (Jenne et al. 2007: 542–543). Samuti sõltub poliitiliste tingimuste esinemine poliitilisest süsteemist: üleriigiliste erakondade olemasolu soodustab regioonideülest läbirääkimist, samas kui regionaalsed erakonnad viivad pigem kapseldumiseni ning ühishuvidest mööda vaatamiseni (Wood 1981: 118–120).
  • Psühholoogilised tingimused viitavad enesesäilitamise ning turvalisuse püüdlusele. Setsessioon tuleneb hirmust, näiteks reaktsioonina kultuurilisele assimilatsioonile või rahvaarvu vähenemisele (Wood 1981: 120–121). Hirm võib olla põhjustatud ka režiimimuutusest, mille puhul vähemusgrupid kaotavad kindlustunde, et nende õigusi austatakse (Jenne et al. 2007: 544)

Geograafiliste tingimuste esinemine Flandrias ja Kataloonias

Geograafiliste tingimuste puhul analüüsib autor setsessiooniks soodsa regiooni olemasolu ning inimgeograafilisi tegureid nagu flaamide ja katalaanide arv ning demograafilised protsessid piirkonnas. Viimased kaks paigutas Wood sotsiaalsete tingimuste alla, kuid et antud töö analüüsi kontekstis käsitletakse setsessiooni etnilise konfliktina, hinnatakse solidaarse grupi olemasolu keskvalitsusest erineva identiteedi olemasolu alusel.

Flaamid

Flaamidel on setsessiooniks geograafilised eeltingimused nii territooriumi strateegilise asukoha kui rahvastiku kompaktse paiknemise tõttu. Põhiseadusmuudatus 1993. aastal kujundas Belgiast föderatsiooni, mis jaguneb flaami, prantsuse ja saksa keelekogukonnaks ning Flandria, Valloonia ja Brüsseli sotsiaalmajanduslikuks regiooniks (Winter & Baudewyns 2011: 24–25). Jättes Brüsseli välja, kattub Flandria pea täielikult flaami keelekogukonnaga – eksisteerib kultuuriliselt (eeskätt lingvistiliselt) erinev regioon. Riigi põhjaosas asuv Flandria on avatud Põhjamerele, seega on geograafiline asukoht setsessiooniks soodne ka iseseisva kaubandusliku potentsiaali tõttu. Samas on Flandria Belgia ainus väljapääs maailmamerele, mis tõstab keskvalitsuse motivatsiooni setsessiooni vältida.

Flaamikeelne kogukond paikneb riigis kompaktselt ning on rahvastikuprotsessidelt stabiilne. Flandrial oleks kerge Belgiast eralduda, kuid stabiilse demograafia tõttu pole selleks olulist motivatsiooni (vt psühholoogilised tingimused). Keeleküsimuse poliitilise tundlikkuse tõttu puuduvad uued andmed keelekasutajate paiknemise kohta, kuid on arvatud, et Flandrias on endiselt umbes 90% rahvastikust flaamikeelne (Hooghe 2003: 75). Flandria ja Valloonia rahvastikusuhe on püsinud peaaegu muutumatuna, pigem on suurenenud enamuses olnud Flandria rahvaarv, moodustades umbes 60% kogu Belgia rahvastikust (Hooghe 2003: 82).

Katalaanid

Kataloonia asukoht loob eeltingimused setsessiooniks. Hispaania on unitaarne riik, kus on kaks autonoomsest linna ja 17 autonoomset kommuuni, nendest üks on Kataloonia (Boylan 2015: 764). Piirialal paiknemise tõttu ei jääks Kataloonia setsessiooni korral enklaaviks, vaid saaks olla Hispaaniast võimalikult iseseisev ja sõltumatu. Asukoht on soodne ka välise tunnustuse saamiseks: Euroopa ja Vahemere vahel paiknedes on katalaanid välisriikidega aktiivselt kaubelnud ning katalaani kultuuri väljapoole tutvustanud. Kataloonia on üritanud ka eraldiseisvat välispoliitikat kujundada (Villarroya 2012: 40–41).

Kataloonia rahvastikuprotsessid ei loo setsessiooniks vajalikke eeltingimusi, vaid pigem vähendavad ühtekuuluvustunnet ja motivatsiooni eraldiseisva Kataloonia taotlemiseks. Kataloonia rahvaarv on püsinud stabiilsena, kuid piirkond on etniliselt ja lingvistiliselt heterogeenne. Kataloonias elab umbes 16% Hispaania rahvastikust, kellest vaid kolmandik räägib katalaani keelt emakeelena (Idescat 2013). Esmalt kasvas heterogeensus lõunaosast saabunud kastiilia keelt kõnelevate elanike, hiljem Hispaaniasse tulnud välismaalaste tõttu (Milley 2011: 11). Viimased andmed 2008. aastast näitavad, et 16% Kataloonia elanikest on  sündinud väljaspool Katalooniat (Villarroya 2012: 38). Katalooniat on kritiseeritud kastiilia keelt kõnelevate elanike alaesindatuse eest ning süüdistatud kastiillaste assimileerimises (Miley 2013).

Sotsiaalsete tingimuste esinemine Flandrias ja Kataloonias

Sotsiaalsete tingimuste puhul on vaatluse all flaamide ja katalaanide kogukondliku ja kultuurilise identiteedi tugevus kui potentsiaalne mobiliseerija, eeskätt selle eristumine riigiidentiteedist.

Flaamid

Belgia identiteedi puudumine loob tingimused solidaarse grupi tekkimiseks flaamide seas. Belgias pole tugevat riigiidentiteeti ning seda on peetud kunstlikuks üksuseks. Ehkki see loob teoreetilise eelduse regionaalse või etnilise identiteedi prevaleerimiseks, iseloomustab flaame leppedemokraatiale omaselt pigem topeltidentiteet. Enamus belglasi defineerib oma identiteeti umbes võrdselt nii  riigi, regiooni kui ka keele kaudu. Samas on Flandrias regiooni ja keele roll identiteedis olulisem kui Valloonias, samuti on lähenemine rahvusele ja identiteedile etniline-kultuuriline, Valloonias seevastu pigem vabariiklik, põhinedes ühistel huvidel ja nii-öelda ühiskondlikul kokkuleppel (Jassem-Staniecka 2012: 32–34). Küsitluste kohaselt tunneb suurim osa Flandria elanikest end võrdselt belglase ja flaamina (39%), pigem flaamina umbes veerand ning flaamina 7% rahvast. Sealjuures on Belgia identiteedi tähtsus flaamide seas olnud kasvutrendis. Valloonias nii tugevalt solidaarset gruppi pole: peaaegu pooled elanikud identifitseerivad end ainult belglasena (Deschouwe et. al 2015: 11).

Flaamid erinevad valloonidest nii keele kui ideoloogilise kuuluvuse poolest, kuid erisuste tähtsus on aja jooksul vähenenud. Flaamide ja valloonide vastasseisu nähakse eelkõige lingvistilise konfliktina. Samas on keelt peetud vaid üheks poliitilise ja sotsiaalmajandusliku lõhe sümboliks (Blommaert 2011: 244). Alates 19. sajandi lõpust on flaame ja valloone peale keele eraldanud ka ideoloogiline kuuluvus: Flandria on konservatiivsem ja katoliiklikum ning Valloonia tööstuspiirkonnale omaselt sotsialistlikum (Jassem-Staniecka 2012: 28). Separatistlikke meeleolusid on omistatud pigem väiksele osale Flandria eliidist ning keskmiselt on rahvale olulisemad föderaalsed probleemid nagu migratsioon, tööpuudus ja turvalisus ning nendele nähakse lahendust üleriigilisel tasandil (Winter & Baudewyns 2011: 35–38). Seega võib flaamide setsessiooniliikumisi pidada püüdluseks natsionalismi arvelt poliitilist populaarsust võita.

Katalaanid

Katalaanide identiteet on tugev ning eksisteerib setsessiooniks vajalik solidaarne grupp. Katalaani identiteet põhineb keelel, ajalool ning kollektiivsel mälul. Kataloonia on ajalooliselt olnud poliitiliselt ja majanduslikult mõjukas Vahemere piirkond, seega on olemas nii-öelda Kataloonia hiilgeaeg, millele rahvuse konstrueerimisel viidata. Peale Hispaania pärilussõda algas katalaani keele ja kultuuri allutamine Kastiilia seadustele (Hoffman 2000: 51–53). Assimileerimiskatsed on katalaanide identiteeti pigem tugevdanud, kujundades rahvale ühesuguse ajalootunnetuse ning motivatsiooni kultuuri säilitamiseks poliitiliselt mobiliseeruda. Kõige enam pooldavad Kataloonia Hispaaniast eraldumist end katalaanina või võrdselt katalaani ja hispaanlasena identifitseerivad inimesed, eraldumisest oodatav majanduslik kasu on vähem tähtis (Burg, 2015). Sealjuures on ka leitud, et katalaani identiteet on seotud etnilisusega ning iseseisvumist toetavad enam inimesed, kelle mõlemad vanemad on katalaani päritolu  (Serrano 2013, 531).

Hispaanias puudub tugev rahvusgruppideülene identiteet, mis katalaanidevahelist solidaarsust nõrgestaks. Hispaania keskvalitsus on viimastel aastatel üritanud regioonide tasakaalustamiseks ning immigrantide lõimimiseks taolist riigiidentiteeti kujundada (Villarroya 2012: 35–36). Franco režiimile järgnenud demokratiseerumine tõi kaasa pluralistliku lähenemise, mis tunnistab kõiki regioonides elavaid rahvusgruppe osana suuremast Hispaania rahvast (Hoffmann 1999: 63). Selline lähenemine, eeskätt rahvusgruppide keeleõiguste laiendamine ning kastiilia keele osatähtsuse vähenemine, on õõnestanud riiklikku ühtekuuluvustunnet. Vastusena üritab keskvalitsus Hispaania identiteeti üles ehitada habermasilikule põhiseaduslikule patriotismile, mis põhineb kultuuri asemel kodakondsusel ja õigusruumil (Villarroya 2012: 35–36). See strateegia tundub ainuvõimalik, kuna autonoomsete üksuste ja rahvusgruppide õiguste vähendamine suurendaks veelgi keskvalitsuse ja regioonide vahelisi pingeid. Seni pole Hispaania identiteet aga katalaanide iseseisvumispüüdeid takistanud.

Majanduslike tingimuste esinemine Flandrias ja Kataloonias

Majanduslike tingimuste puhul analüüsitakse majandusliku ebavõrdsuse eksisteerimist flaamide ja Belgia ning katalaanide ja ülejäänud Hispaania vahel.

Flaamid

Flaamide kontekstis on majanduslik õiglustunne kui setsessiooni eeltingimus täidetud. Flandria ja Valloonia vahel on järjest süvenev sotsiaalmajanduslik lõhe, mida flaami natsionalistlikud liikumised enda kasuks pööravad. Flandria territoorium on riigist 45%, kuid moodustab Belgia sisemajanduse koguproduktist (SKP) 58%. Brüssel on riigi jõukam regioon, seega on Flandria majandusnäitajad riigi keskmisest vaid veidi kõrgemad, Vallooniaga on vahe aga märgatav. Näiteks on tööpuudus Valloonias Flandriast kaks korda kõrgem (vastavalt 5% ja 10%) ning Valloonia SKP inimese kohta on ligikaudu 24 000 eurot Flandria 32 000 vastu (European Commission 2017a; European Commission 2017b).

Valloonia majanduslik mahajäämus on viinud ümberjagamiseni, mis on Flandrias ebapopulaarne. Flandria majandus on olnud Vallooniast mitmekesisem ning domineerib kõrgelt arenenud tööstus. Valloonia majandus sõltub seevastu tugevalt kolmest peamisest artiklist: rauast, terasest ja ehitusmaterjalidest, mis kõik on tootmise osatähtsuses läbi teinud languse, jättes Valloonia majanduse Flandriast maha (Hooghe 2003: 82). Sotsiaalkindlustus on Belgias föderaalpädevus ning ümberjagamise kaudu suunatakse erinevatel andmetel Flandriast riigi ülejäänud osasse miljardeid eurosid. Flaami meedia ja erakonnad kujutavad seda ebaõiglase toetusena „laiskadele valloonlastele“ (Winter & Baudewyns 2011: 34). Seega kasutatakse majandusliku ekspluateerimise lõpetamist setsessiooni argumendina.

Katalaanid

Kataloonias on majanduslikud eeltingimused setsessiooniks olemas. Kataloonia on riigi keskmisest jõukam ning majanduslik ebaõiglus on osa katalaanide retoorikast setsessiooni põhjendamisel. Kataloonia sisemajanduse koguprodukt inimese kohta oli 2015. aastal ligi 29 000 eurot, võrrelduna 23 000 euroga Hispaanias keskmiselt (Idescat 2015). Majandus on mitmekesine, arenenud on kõrgtehnoloogiline tööstus ning regiooni iseloomustab suur  välisinvesteeringute osakaal (European Commission 2017c). Katalaanid leiavad, et keskvalitsus eraldab neile liiga vähe rahalisi vahendeid: Katalooniast laekub riigile tulumaksu 19%, regiooni tagasi suunatakse 14% (Boylan 2015: 765). Sellega põhjendatakse fiskaalvõimekuse toomist regionaalsele tasandile (Serrano 2013: 534).

Tunnetus majanduslikust ebaõiglusest mobiliseerib inimesi Kataloonia iseseisvust toetama. Avaliku arvamuse küsitluste põhjal toetab 63% iseseisvusepooldajatest seda Kataloonia heaolu tagamiseks , 25% peab setsessiooni võimaluseks säilitada  katalaani identiteeti (Serrano 2013: 534). Need tulemused on esmapilgul vastuolus varem viidatud Steven L. Burgi (2015) uurimusega, mis hindab olulisemaks katalaani identiteedi olemasolu. Erisus tuleneb faktist, et Burgi kohaselt toetavad iseseisvust end katalaanina identifitseerivad inimesed, Serrano järeldus majanduse olulisusest on aga juba protsent iseseisvust pooldavatest inimestest. Seega tõstab katalaani päritolu tõenäosust iseseisvust toetada, kuid otsust põhjendatakse enamasti majanduslikult − ekspluateerimise tundel on mobiliseeriv mõju.

Poliitiliste tingimuste esinemine Flandrias ja Kataloonias

Poliitiliste tingimuste puhul uuritakse regionaalsete erakondade olemasolu ning riigivõimu legitiimsust.

Flaamid

Belgia poliitiline süsteem ja regionaalsed erakonnad loovad eeltingimused setsessiooniks. Belgias on kujunenud kaks valimissüsteemi, mis suurendab kogukondade vahelist eraldumist ning nõrgestab keskvõimu. Flaami liikumises tekkisid separatismi ja irredentismi nõudvad osad ühes flaami erakondade loomisega peale teist maailmasõda. Liigse radikaalsuse tõttu liitusid mõõdukad poliitikud üleriigiliste erakondadega, kuid sajandi teises pooles muutusid regionaalsed erakonnad taas populaarsemaks ning üleriigilised nimekirjad ei suutnud parteisiseselt kõiki regioone rahuldavat programmi kujundada (Winter & Baudewyns 2011: 23–24). Toimus jagunemine regionaalseteks üksusteks, mis kehtib tänini (Winter & Baudewyns  2011: 26).

Täna on Flandria ja Valloonia poliitika üksteisest suures osas lahutatud. Alates 1978. aastast on Belgias kaks eraldiseisvat valimissüsteemi, kus flaamid ei esita nimekirjasid Valloonias ega vastupidi (Winter & Baudewyns 2011: 26); valijad saavad hääletada ainult oma ringkonnas ning erakonnad ei pööra riiklikele küsimustele seetõttu nii suurt tähelepanu. Kapseldumist ja keskvalitsuse nõrkust sümboliseerib ka Belgiale kuuluv rekord aastatest 2010–2011, kus riik oli poolteist aastat ilma valitsuseta, sest valloonid ja flaamid ei saanud selle moodustamises kokkuleppele (Brans et al 2016). Selline vastandumine on vähendanud mõõdukate erakondade eeliseid radikaalsemate ja natsionalistlike ees (Blommaert 2011: 242). Hetkel on arvuliselt enim esindatud erakond Flandrias ja Belgias Nieuw-Vlaamse Alliantie (N-VA), mille eesmärk on konföderalism ning Flandria tunnistamine Euroopa Liidu eraldi liikmesriigina (NVA kodulehekülg: 2017).

Katalaanid

Poliitilised tingimused katalaanide setsessiooniks on loodud Hispaania keskvalitsuse legitiimsuse langemise tõttu, mis on põhjustatud  iseseisvumisliikumise piiramisest ning majanduskriisist. Rahulolematus Hispaania kehtiva poliitilise süsteemiga korreleerub iseseisvumise toetamisega (Boylan 2015: 776).  Michael Strubell (2016) on Hispaania keskvalitsuse tegevust katalaanide suhtes kirjeldanud „külma repressioonina“ viidates Kataloonia liidrite vastu suunatud laimukampaaniale, keskvalitsuse vihjetele blokeerida Kataloonia liikmelisust Euroopa Liidus ning iseseisvusliikumist toetavate kohtunike distsiplinaarmenetlusega ähvardamisele. Kataloonia ja keskvalitsuse vahelised pinged tõusid peale läbirääkimisi Kataloonia autonoomse piirkonna statuudi üle. Põhiseaduskohus tühistas sätted, mille kohaselt oleks tõusnud regioonile suunatud tulumaksu osakaal ning sätestatud katalaani keele kasutamine administratiivses asjaajamises, meedias ja hariduses (Burg 2015: 292–293). Otsus langes ajaliselt kokku majanduskriisiga, mille tulemusel Kataloonia tööpuudus kahekordistus –  valitsuse legitiimsus langes veelgi (Idescat 2016). Hispaania puhul on seega kohane mudel, kus valituse vastuseis detsentraliseerimisele langetab legitiimsust langetavat ning mobiliseerib katalaane riigi „jõunäitamise“ vastu välja astuma.

Katalaani erakonnad toovad setsessiooni päevakorda ning kujundavad regionaalset poliitilist eliiti, kuid ei halva ega dikteeri riikliku poliitika kujundamist. Hispaania regionaalsed parlamendid on soosinud regionaalsete erakondade teket ja mõjukust Kataloonias: Kataloonia, ühes Baskimaaga on järjepidevalt eristunud ülejäänud riigist, kus regionaalsed erakonnad nii mõjukad ei ole, mõnes autonoomses piirkonnas puuduvad need täielikult (Llera 2011). Samas on rahvuslike-regionaalsete erakondade tähtsus riiklikul tasandil madal. Keskvalitsuses on võim koondunud üleriigiliste erakondade kätte ning esmajoones toimub jagunemine vasak-parem teljel, alles seejärel tuum-perifeeria lõhe alusel (Llera 2011: 65). Hetkel on regionaalsetest erakondadest riigitasandil esindatud ainult kolme kohaga Kataloonia vasakerakond Esquerra Republicana de Catalunya (ERC), mis taotleb Kataloonia iseseisvust (Esquerra Republicana: 2017).

Psühholoogiliste tingimuste esinemine Flandrias ja Kataloonias

Psühholoogiliste tingimuste kontekstis analüüsib autor tajutava ohu olemasolu flaami ja katalaani kultuurile eeskätt Belgia ja Hispaania kultuuri- ja keelepoliitika näol.

Flaamid

Flaamidel puuduvad psühholoogilised eeltingimused setsessiooniks, kuna pole tõsiseltvõetavat ohtu kultuuriliseks assimilatsiooniks või hääbumiseks. Flaami keel on Flandria ametlik keel ning flaamidel on suur otsustusõigus haridus- ja kultuuripoliitika üle. Võrdsuse tagamist ja flaamide huvide kaitset soodustab, et kogukonnad saavad seadusi vetostada. Samuti kasutatakse parlamendis kvalifitseeritud häälteenamust ning kehtib nõue, mille kohaselt peab Belgia valitsus koosnema võrdsest arvust flaami- ja prantsusekeelsetest ministritest (Winter & Baudewyns 2011: 28–30). Vaatamata poliitilistele meetmetele flaamide huvide kaitseks, võib psühholoogilise faktorina näha flaamide vastumeelsust prantsuse keele domineerimisele. Flaame häirib prantsuse keele järjest suurem mõjuvõim Brüsselis, mis asub geograafiliselt Flandria territooriumil. Valglinnastumise tagajärjel on Flandria Brüsseliga piirnevad alad muutunud flaamidele vastumeelselt suures osas prantsusekeelseks (Winter & Baudewyns 2011: 31–33).

Katalaanid

Psühholoogilised tingimused setsessiooniks on eelkõige katalaanide arvu vähenemine ja Kataloonia elanikkonna lingvistilise ja etnilise mitmekesisuse tõus. Riiklikult on loodud arvukalt võimalusi, et katalaani kultuuri säilitada − katalaani kultuuri diskrimineerimine psühholoogilise eeltingimusena aktuaalne ei ole. Hispaania on alates 1978. aasta põhiseadusesttunnistanud riigi pluralistlikku iseloomu. Enamus kultuuripoliitikast on kohaliku või regionaalse tasandi otsustada, näiteks 2010. aastal moodustas riigi panus kultuuri rahastamisest vaid 15%, võrrelduna kohaliku tasandi 55% ja regiooni 30%-ga (Villarroya 2012: 34–35). Samuti on katalaani keel kastiilia keele kõrval Kataloonia ametlik keel, mille kasutamine on nõutud ka kohalikus meedias (Villarroya 2012: 39). Samas on vähenenud Kataloonia homogeensus ning katalaani keelt kõnelevate inimeste arv. Ehkki 2008. aastal oskas katalaani keelt 78% Kataloonia elanikest, kasutas seda sotsiaalses suhtluses vaid 35% (Villarroya 2012: 39). Seega võib katalaani keele tähtsuse langus kujundada ettekujutuse ja hirmu kultuuri hääbumisest, luues tingimused setsessiooniks.

Tabel 1. Setsessiooni eeltingimuste olemasolu flaamide ja katalaanide puhul

Setsessiooni eeltingimus Flaamid Katalaanid
Geograafiline territoorium eksisteerib, tugev eksisteerib, tugev
Solidaarne grupp eksisteerib, nõrk eksisteerib, tugev
Majanduslik õiglustunne eksisteerib, tugev eksisteerib, tugev
Keskvalitsuse poliitilise legitiimsuse langus eksisteerib, tugev eksisteerib, tugev
Tajutud oht grupi identiteedile või kultuurile eksisteerib, nõrk eksisteerib, tugev

Allikas: autori koostatud.

Järeldused

Mõlema juhtumi puhul on olemas geograafilised, majanduslikud ja poliitilised eeltingimused setsessiooniks. Nii flaamidel kui ka katalaanidel on olemas eraldumist soosiv geograafiline territoorium: eksisteerivad regionaalsed poliitilised üksused ja isevalitsemisharjumus ning soodne asukoht välissuhtluseks ja kaubanduseks. Samuti valitseb flaamide ja katalaanide seas majanduslik ebaõiglustunne. Flandria ja Kataloonia on riigi jõukamad piirkonnad ning setsessiooni nähakse alternatiivina keskvalitsusepoolsele rikkuse ümberjagamisele. Kolmas jagatud eeltingimus on keskvalitsuse madal legitiimsus Belgias ja Hispaanias. Uuritud juhtumite puhul avaldub n-ö tsentraliseerimise paradoks. Belgia puhul on keskvalitsus nõrk eriomase riigikorralduse tõttu, mis on võimu detsentraliseerinud regioonidesse. Hispaania keskvalitsuse legitiimsus on langenud reaktsioonina katalaanide iseseisvuskatsete piiramisele. Seega tuleneb legitiimsuse langus Belgia puhul detsentraliseerimisest, Hispaania puhul tsentraliseerimisest.

Analüüsi alusel on setsessiooni eeltingimusena kõige olulisem enesesäilitamise soovist tulenev psühholoogiline surve ning solidaarse grupi olemasolu. Kataloonia setsessiooni liikumise intensiivsust saab seletada reaktsioonina rahvaarvu vähenemisele ja assimileerumise hirmule, mida flaamidel ei esine. Hispaania ja Belgia nõrk riigiidentiteet on loonud eeldused solidaarse grupi tekkimiseks rahvuste tasandil ning flaame ja katalaane seob lingvistiline erisus ülejäänud riigist. Ehkki Flandria on demograafiliselt Katalooniast tunduvalt homogeensem, vähendab Belgias setsessiooni tõenäosust, et enese flaamina määratlemine on langustrendis. Flaamidel puudub reaalne oht keele ja kultuuri hääbumisest: flaamikeelne elanik moodustab Belgia rahvusenamuse ning flaami keel on ametlik riigikeel, samuti puudub leppedemokraatias domineeriv rahvusgrupp, mis rahvusidentiteeti ohustaks. Seevastu katalaanid on Hispaanias rahvusvähemus ning katalaani keelt kõnelevate inimeste hulk väheneb ühes Kataloonia homogeense demograafilise koosseisuga – psühholoogiline surve mobiliseerib väiksemat solidaarset gruppi vaatamata regiooni kui terviku suuremale heterogeensusele.

Uurimuse põhjal võib järeldada, et setsessiooniliikumiste olemasolu ei sõltu seda nõudva grupi suhtelisest suurusest, kuid on tõenäolisem rahvusgruppide puhul, mis on riigis arvulises vähemuses. Rahvusvähemuste puhul esinevad tugevamalt psühholoogilised ja sotsiaalsed tingimused setsessiooniks, mis on vajalikud poliitilise liikumise tekkimiseks ja toetuspinna leidmiseks. Samuti saab järeldada, et psühholoogilised ja sotsiaalsed tingimused on setsessiooniks kõige olulisemad ning seetõttu on flaamide setsessiooniliikumine vähem aktiivne. Töö põhjal ei saa väita, et Belgia leppedemokraatia on parim viis etnilise konflikti ennetamiseks või vähendamiseks. Detsentraliseerimisel on kahesuunaline mõju flaamide motivatsioonile  setsessiooniks, samuti õõnestab see Belgia keskvõimu ning on tekitanud riigis teist laadi vastandumise ja võimuvaakumi. Sellegipoolest näitlikustab analüüs sarnasusi erinevate setsessiooni liikumiste loogikas ning ilmestab nähtuse mitmetahulist ja keerukat iseloomu.
Kasutatud materjalid

Blommaert, Jan . 2011. „The Long Language-ideological Debate in Belgium“ Journal of Multicultural Discourses 6(3): 241–256.

Boylan, Brandon M. 2015. „In Pursuit of Independence: the Political Economy of Catalonia’s Secessionist Movement“ Nations and Nationalism 21(4): 761–785.

Brans, Marleen, Valérie Pattyn, and Geert Bouckaert. 2016. „Taking Care of Policy in Times of Crisis: Comparative Lessons from Belgium’s Longest Caretaker Government“ Journal of Comparative Policy Analysis: Research and Practice 18(5): 448–463.

Buchanan, Allen. 1991. „Toward a Theory of Secession“ Ethics 101(2): 322–342.

Burg, Steven L. 2015. „Identity, Grievances, and Popular Mobilization for Independence in Catalonia“ Nationalism and Ethnic Politics 21(3): 289–312.

Cerulus, Laurens. 2016. „Flemish Nationalists Break Cover on Belgium’s Future“ Politico 23.01.2016,http://www.politico.eu/article/flemish-nationalists-break-the-silence-on-belgiums-future-separatism-independence-bart-de-wever/ (külastatud 17. märts, 2017)

Coakley, John. 2011. „Comparing Ethnic Conflicts: Common Patterns, Shared Challenges“ Pathways From Ethnic Conflict, eds. John Coakley. Abingdon: Routledge, 261–279.

De Winter, Lieven, Pierre Baudewyns. 2011. „Belgium: Towards the Breakdown of a Nation-State in the Heart of Europe?“ Pathways From Ethnic Conflict, eds. John Coakley. Abingdon: Routledge, 20–44.

Esquerra Republicana. 2017. „Republican Left of Catalonia“ http://www.esquerra.cat/language/english (külastatud 8. mai, 2017).                           

European Commission. 2017a. „Flanders“ https://ec.europa.eu/growth/tools-databases/regional-innovation-monitor/base-profile/flanders (külastatud 8. mai, 2017).

European Commission. 2017b. “Walloonia.“ https://ec.europa.eu/growth/tools-databases/regional-innovation-monitor/base-profile/wallonia (külastatud 8 mai, 2017).

European Commission. 2017c. “Catalonia.“https://ec.europa.eu/growth/tools-databases/regional-innovation-monitor/base-profile/catalonia  (külastatud 8 mai, 2017).

Hechter, Michael. 1992. „The Dynamics of Secession“ Acta Sociologica 35(4): 267–283.

Hoffmann, Charlotte. 2000. „Language, Autonomy and National Identity in Catalonia“ The Sociological Review 48(S1): 48–78.

Hooghe, Liesbet. 2003. „Belgium: from Regionalism to Federalism“ The Territorial Management of Ethnic Conflict, eds. John Coakley. London: Frank Cass Publishers, 73–98.

Idescat. 2013. „Language Uses of the Population 2013. Population aged 15 or more. By linguistic Identifiation with Catalan. Areas“ Statistical Yearbook of Catalonia. http://www.idescat.cat/pub/?id=aec&n=804&lang=en (külastatud 8. mai, 2017).

Idescat. 2015. „GDP per inhabitant. 2011-2015. In purchasing power parity (PPP)“ Statistical Yearbook of Catalonia. .http://www.idescat.cat/pub/?id=aec&n=356&lang=en (külastatud 8 mai, 2017).

Idescat. 2016. „Unemployment rate. 2001-2016. By sex. Provinces“ Statistical Yearbook of Catalonia. http://www.idescat.cat/pub/?id=aec&n=318&lang=en. (külastatud 7. mai, 2017).

Jassem-Staniecka, Anna. 2012. „Community Conflict in Belgium and its Linguistic Reflections“ Annual of Language & Politics and Politics of Identity 6(2): 23–44.

Jenne, Erin, Stephen M. Saidemann and Will Lowe. 2007. „Separatism as a Bargaining Posture: the Role of Leverage in Minority Radicalization“ Journal of Peace Research 44(5): 539–558.

Llera, Jose F. 2011. „Spain: Identity Boundaries and Political Reconstruction“ Pathways From Ethnic Conflict, eds. John Coakley. Abingdon: Routledge, 45–75.

Miley, Thomas J. 2013. „Blocked articulation and nationalist hegemony in Catalonia“ Regional & Federal Studies 23(1): 7–26.

Mylonas, Harris, Nadav Shelef. 2014. „Which Land Is Our Land? Domestic Politics and Change in the Territorial Claims of Stateless Nationalist Movements“ Security Studies 23(4): 754–786.

New Flemish Alliance 2017. „Frequently Asked Questions“ http://english.n-va.be/frequently-asked-questions#belgium (külastatud 3. mai, 2017).

Villarroya, Anna. 2012. „Cultural Policies and National Identity in Catalonia“ International journal of cultural policy 18(1): 31–45.

Wood, John R. 1981. „Secession: a Comparative Analytical Framework“ Canadian journal of political science 14(1): 107–134.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply