';

Alar Kilp: Pragmatistlik politoloogia pedagoogika

Alar Kilp: Pragmatistlik politoloogia pedagoogika

Alar Kilp on Tartu Ülikoolis omandanud bakalaureusekraadi usuteaduses (2000) ning magistri- ja doktorikraadi politoloogias (vastavalt 2002. ja 2012. aastal). Alates 2004. aastast töötab ta võrdleva poliitika lektorina ning alates 2014. aastast on ta riigiteaduste bakalaureuseõppe programmijuht. 2015–2017 omistas Tartu ülikool talle hea õpetamise grandi, ta on tunnistatud Johan Skytte poliitikauuringute instituudi aasta õppejõuks (2015/2016) ja üheks viiest Tartu Ülikooli aasta programmijuhist (2017).  E-mail: alar.kilp@ut.ee.

Lühikokkuvõte

Pragmatistlikku lähenemist iseloomustab: a. keskendumine konkreetsetele, igapäevastele ja tõsielulistele küsimustele; b. ükskõiksus (st ei keskenduta) abstraktse teooria ja abstraheeritud (inimkogemustest puhastatud, inimeseks olemisest võõrandatud) andmete suhtes; c. mitmelisus (pluralism ja relatsioonilisus, ent mitte anarhism, relativism, nihilism) kõigis tahkudes (osapooltes, kogemustes, kontekstides, teadmistes). Pragmatism lähenemisena vastandub saientismi, positivistliku teaduse ja abstraktse (utopistliku, normatiivse) teooriaga ning on pedagoogilise lähenemisena kõige paremini kasutatav demokraatlikus kodanikuhariduses ehk selles, kuidas üksikisikud poliitikas käituvad ja praktilisi valikuid langetavad.

Sissejuhatus

Esimesel riigiteaduste aastakonverentsil (26.06.2017) peetud ettekandes esitasin andmeid, mis olid saadud 2017. aasta talvel toimunud gümnaasiumiõpilastele mõeldud ja Tartu Ülikooli arengufondi toetatud 10-nädalasel e-kursusel „Aktiivse kodaniku ABC“, mille käigus 29 keskkooliõpilast 24st Eesti gümnaasiumist, andsid refleksiivseid ja „oma seisukoha võtmist nõudvaid“ vastuseid kolmele küsimusele: 1. Kas see, kes valimistel ei osale, ei peaks avaldama ka arvamust? 2. Millisest kaalutlusest lähtuvalt tuleks teha valimisotsus (maailmavaatest, kandidaadist, erakonna lubadustest, erakondade minevikust või mõnest teisest kaalutlusest)? 3. Kas valimisea langetamine (kohalikel valimistel) 16-aastastele oli õigustatud? Miks? Refleksiivsetel küsimustel puudus üks ja ainuõige vastus.

Et neile küsimustele antud vastuste analüüs ilmus 2017. aasta juunis Riigikogu Toimetiste 35. numbris (Kilp 2017) ning on vabalt kättesaadav kõigile huvilistele, ei esita käesolev artikkel uuesti juba avaldatud analüüsi ning piirdub e-kursusel kasutatud „pragmatistliku politoloogia pedagoogika“ kui lähenemise tutvustamise ja õigustamisega.

Pragmatistlik mõistena

Pragmatistlik lähenemine politoloogias põhineb eelkõige John Dewey’ (1991; 2004) ja Aristotelese (1996) käsitlustel. Keeleliselt oleks võib-olla õigem kasutada sõna „pragmatistlik“ (pragmatism viitab eelkõige filosoofiale ja loogikale) asemel igapäevases kõnes kasutatavat sõna „praktiline“ (praktilist kasu ja tulemuslikkust väärtustav) või pigem semiootikas kasutatavat sõna „pragmaatiline“. Aristoteles kasutas teoses Nikomachose eetika samasuguse nähtuse kohta sõna phronêsis, mille teose eestindaja Anne Lill tõlkis „mõistlikkuseks“, lisades aga veel juurde, et phronêsis viitab ka praktilises tegevuses avalduvale mõistusele, arusaamisele, arukusele (Aristoteles 1996: 382–383).

Aristoteles eristas “mõistlikkust” (ehk praktilist teadmist) teaduslikust teadmisest (epistêmê) ja oskusest või oskusteadmisest (technê) (Flyvbjerg 2004: 399) üsna samamoodi nagu kaasaegsed pragmatistid vastandavad pragmatistlikku lähenemist positivistlikule-saientistlikule.

„Pragmatistlikku“ võib seetõttu nimetada ka mõistlikkusel põhinevaks või praktiliseks tarkuseks (selliseks, mis väljendub tegevuses ning mis ei ole pelgalt intellektuaalne teadmine). Aristotelese väitel nõuab mõistlikkus inimeselt oskust vaagida ja kaalutleda (leida mitmete võimalike variantide seast endale sobivaim), samas kui teaduslike teadmiste ja oskusteadmiste puhul ei pruugi kaalutlemiseks olla ei vajadust ega ka võimalust (kuna viimastes lihtsalt on vaid üks ja õige variant):

“… mõistlik on see, kes suudab hästi kaalutleda, mis on tema puhul hea ja kasulik, mitte ainult ühes suhtes, nagu näiteks tervise või jõu seisukohalt, vaid hea elu seisukohalt üldiselt. … Keegi ei kaalutle aga asjade üle, mis ei saa teisiti olla või mida tal endale pole võimalik teha. Nii et kui teadmisega kaasneb tõestus, siis nende asjade kohta, mille lähtealused võivad teisiti olla, tõestus puudub (sest neil võib kõik olla ka teisiti) ning kaalutlemist pole ka asjade puhul, mis on paratamatult olemas – seega ei saa mõistlikkus olla ei teadmine ega oskus. Ta pole teadmine, sest tegutseda võib ka teisiti, ja ka mitte oskus, kuna tegutsemine ja loomine on eri liiki asjad” (Aristoteles 1996: 127).

Pragmatistliku politoloogia pedagoogika kasutusvõimalused

Politoloogia kui eriala on vähemalt osaliselt pragmatistlik (praktilise hoiakuga, väärtustab ambivalentsust või mitmelisust suurte eesmärkide ja maailmavaadete suhtes ning avalike otsuste tegemise ühe viisina ka inkrementalismi) (Farr 1999: 521). Samamoodi pole ilma pragmatismita mõeldav ka demokraatlik haridus (Višnovsky, Zolcer 2016: 55). Sellest hoolimata on pragmatistlik pedagoogika kõige asjakohasem siis, kui õppeaineseks on see, kuidas kodanikud (ehk üksikisikud) poliitikas käituvad ja kuidas inimesed poliitikas käitumist praktiliselt õpivad.

Pragmatistlik politoloogia pedagoogika on vähem otstarbekas näiteks erakondadevahelise võistluse, strukturaalse ebavõrdsuse, võimu ja vastupanu või hegemoonia ja vastuhegemoonia uurimisel ja õppimisel, kuna viimastes ei pruugi valikuvariandid olla niivõrd vabad ja inimese subjektiivseid otsustus- ja kaalutlusvõimalusi niivõrd rohkelt, kui on näiteks kodanikul oma valimisvaliku tegemisel või (päeva)poliitika kohta käiva arvamuse kujundamisel.

Pragmatism sobib seega eelkõige indiviidi (mitte huvigrupi, sotsiaalse liikumise, erakonna või riigivalitsuse ja riikidevahelisele tasandile) ning küsimuste juurde, mille puhul indiviid ise kaalutledes ja ise vastutades langetab eneseteadlikke valikuid (Hildreth 2009: 780). Ka Aristoteles tõdes (Nikomachose eetika VI.8), et mõistlikkus kirjeldab rohkem üksikisikuid kui riigivalitsejaid: „Näib, et see on mõistlik inimene, kes tunneb ennast ja hoolitseb enda eest, riigitegelased aga on ringiaskeldajad” (Aristoteles 1996: 131).

Kui jätta siis kõrvale organiseerunud poliitiliste toimijate (sotsiaalsed liikumised, huvi- ja survegrupid, erakonnad) uurimine ja keskenduda eelkõige üksikisikutele, siis pragmatistlik politoloogia tõstatab küsimusi „mida antud olukorras saab teha ja peab tegema? Kuidas?“, „mida on hea või soovitav teha antud olukorras?“ (Schram 2012: 19), „kuhu oleme teel?“, „kes võidab ja kes kaotab ning tänu millisele võimumehhanismile?“ (Flyvbjerg 2001: 162). Vastusevariandid, mille vahel kaaluda, põhinevad teadmistel sellest, milliseid kaalutlusi teevad samasuguses kontekstis ja olukorras olnud ja olevad inimesed.

Pragmatistliku lähenemise tunnused

Pragmatistlikku lähenemist iseloomustab (Dieleman et al. 2017: 5):

  1. keskendumine konkreetsetele, igapäevastele ja reaalelulistele küsimustele eesmärgiga, et inimese oskuses langetada igapäevaelulisi valikuid ja hallata probleeme (Biesta & Burbules 2003: 107) leiaks aset „kasv“ (Hildreth 2009: 795), st et inimene areneks täiuslikumaks;
  2. ükskõiksus abstraktse teooria ja abstraheeritud (inimkogemustest puhastatud-kaugendatud, inimeseks olemisest võõrandatud) andmete suhtes (Farr 1999: 532; Flyvbjerg 2004: 413); nii lähenedes on pragmatism (metodoloogiliselt) realistlik (Bagg 2016: 238–241), lähtub inimkäitumise analüüsil inimkogemusest ning vastandub saientismile (Flyvbjerg 2001: 168) utopismile ja dogmatismile (Hildreth 2009: 781), kuna need ei kirjelda realistlikult inimese sotsiaalset kogemust;
  3. ükski idee või tõde pole eesmärk iseeneses, kõik ideed on esialgsed ja vaidlustatavad tööriistad, mida kasutada ning millest igaüht võib välja vahetada niipea, kui ilmub uus idee, mis on praktilises kasutuses kasulikum ja tulemuslikum (Hytten 2009: 404). Eesmärk pole jõuda inimesest lahus oleva objektiivse tõeni, kuna tõde on igas kontekstis ja olukorras mitmeline ja kultuuriline (Schram 2012: 19). Samas saab inimene liikuda väheselt arusaamiselt rohkema ja parema arusaamise ehk, nagu John Dewey ütles, „kasvu“ suunas;
  4. mitmelisus – pluralism ja relatsioonilisus (Selg 2015), kontekstualism ja situatsiooniline eetika (Flyvbjerg 2004: 407), ent mitte anarhism, relativism, nihilism – kõigis tahkudes (osapooltes, kogemustes, kontekstides, teadmistes). Miks? Sest inimkogemus on alati mitme-, mitte ühemõõtmeline, inimesed lähtuvad oma valikutes erinevatest harjumustest ja viimased põhinevad erinevatel kogemustel; praktiline mõistlikkus ei seisne mitte suvaliste valikute tegemises, vaid oskuses otsustada lähtuvalt kontekstist, sotsiaalsest olukorrast ja sellest teadmisest, kuidas samasuguses olukorras olnud inimesed varem on käitunud (Schram 2012: 18).

Nii lähenedes ei ole inimese (praktilise) pädevuse mõõdupuuks mitte (ainu)õige või kõige tõenäosuslikum, keskmine või kõige seaduspärasem teadmine, vaid oskus (võimekus) võtta valikute langetamisel (otsustamisel) arvesse rohkem selliseid kaalutlusi, mida inimesed vastavat otsust (nt valimisvalikut) tehes arvesse võtavad.

Kasutatud kirjandus

Aristoteles. 1996. Nikomachose eetika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tartu : Ilmamaa.

Bagg, Samuel. 2016. „Between Critical and Normative Theory: Predictive Political Theory as a Deweyan Realism“ Political Research Quarterly 69 (2): 233–244.

Biesta, Gert J.; Burbules, Nicholas C. 2003. Pragmatism and Educational Research. Lanham, Boulder: Rowman & Littlefield.

Dieleman, Susan; Rondel, David; Voparil, Christopher. 2017. Pragmatism and Justice. Oxford: Oxford University Press.

Dewey, John. 1991 [1910]. How We Think. New York: Prometheus Books.

Dewey, John. 2004 [1916]. Democracy and Education. Mineola, NY: Dover Publications.

Farr, James. 1999. „John Dewey and American Political Science“ American Journal of Political Science 43 (2): 520–541.

Flyvbjerg, Bent. 2001. Making Social Science Matter: Why Social Inquiry Fails and How It Can Succeed Again. Cambridge: Cambridge University Press.

Flyvbjerg, Bent. 2004. „A Perestroikan Straw Man Answers Back: David Laitin and Phronetic Political Science“ Politics & Society 32 (3): 389–416.

Hildreth, Roudy W. 2009. „Reconstructing Dewey on Power“ Political Theory 37 (6): 780–807.

Hytten, Kathy. 2009. „Deweyan Democracy in a Globalized World“ Educational Theory 59 (4): 395-408.

Kilp, Alar. 2017. „Noortega noorte kompetentsusest valimistel“ Riigikogu Toimetised, 35, 39−50, https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2017/06/Kilp.pdf

Schram, Sanford. 2012. „Phronetic social science: an idea whose time has come“ Bent Flyvbjerg, Todd Landman, Sanford Schram (eds.) Real Social Science: Applied Phronesis. Cambridge: Cambridge University Press, 15–26.

Selg, Peeter. 2015. „Mis on relatsiooniline võimukäsitlus?“ Acta Politica Estica 6: 67–92.

Talisse, Robert B. 2005. Democracy after liberalism: pragmatism and deliberative politics. New York, London: Routledge.

Višnovsky, Emil; Zolcer, Štefan. 2016. „Dewey’s Participatory Educational Democracy“ Educational Theory 66 (1-2): 55–71.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply