';

Kuidas muuta Skytte instituut paremaks: ideid aastalõpukonverentsilt

Kuidas muuta Skytte instituut paremaks: ideid aastalõpukonverentsilt
Sissejuhatus ja järelsõna: Karl Lembit Laane

 

2017. aasta 9. novembril korraldas Riigiteaduste Seltsi eellane Poliitikalabor arutelu instituudi olukorra ja (p)arendamisvõimaluste üle. Sellest koorus omajagu palju ideid, millest suur osa tehti ka teoks (nt käidi välja idee luua Riigiteaduste Selts, mis asutatigi kolm kuud hiljem). Seetõttu otsustasid instituudi üliõpilaskogu, Riigiteaduste Seltsi esinduse toimkond ja õppejõud Alar Kilp, et selline üritus väärib taaskorraldamist ning võiks muutuda iga-aastaseks traditsiooniks. Seekord toimus arutelu 20. detsembril riigiteaduste aastalõpukonverentsil.

Instituudi arutelu oli üles ehitatud neljale teemale, mida arutati samas arvus rühmades, millest võtsid osa nii üliõpilased kui ka õppejõud (kokku umbes 20 inimest). Esimeses grupis arutati, miks näib, et aina väiksem osa üliõpilastest võtab loengutest osa, mida selle osas teha saab ja kas e-õpe oleks võimalik lahendus. Teises rühmas käsitleti Skytte instituudi magistriõppe tulevikku ning püüti leida vastuseid küsimustele, miks eestikeelsed bakalaureusetudengid edasi õppima ei tule. Kolmas arutelu oli lahtisemalt piiritletud ja selles räägiti üldisemalt, kuidas saaks meie õppetööd, -korraldust ja keskkonda paremaks muuta. Viimases rühmas esitadi Kennedy-pärane küsimus “Mida ma oma instituudi heaks teha saan?”. Pärast arutelu rühmades tutvustati selles esilekerkinud mõtteid laiemas ringis.

Siinne artikkel on üles ehitatud samasuguse loogika järgi ning selles anname ülevaate arutelu sisust ehk tuvastatud probleemidest, nende võimalikest lahendustest ning üldisemalt ideedest, mida võiks tulevikus kaaluda. Enne põhjalikumat ülevaadet aga lühikokkuvõte.

Nagu 2017. aasta arutelulgi, kerkis ka siinsest omajagu mõtteid nii õppejõududele, üliõpilastele kui ka Riigiteaduste Seltsile ja üliõpilasesindajatele. Loengutest osa võtmise tõstmiseks nähti võimalusi nii õppejõu poolt (tõsta õppekvaliteedi sedamoodi, et õppejõu vaev ja pingutus on nähtavad; muuta loengud arutlevamaks, kohati asendada need e-õppe vahendite ja seminaridega), tudengi vaatenurgast (võtta osalust loengutes kui kohustust, mis see ka tegelikult on), programmijuhi jaoks (korraldada tunniplaan selliseks, et aeg ja ruum ei saaks struktuurseteks takistusteks osavõtule) kui ka ülikooli kui süsteemi jaoks (nt siduda õppe-, sh loengute kvaliteet õppejõu töötasuga).

Magistriõppe arutelus mõeldi, kuidas paremini tõmmata sinna eestikeelseid tudengeid. Põhilise lahendustena nähti seda, kui instituut aktiivsemalt ja isikupõhisemalt läheneks (kas silma paistnud või üldisemalt) bakalaureusetudengitele juba teisel kursusel – et instituut näitaks, et on eestikeelsetest tudengitest huvitunud. Kasuks tuleks ka see, kui vaadataks üle “Euroopa õpingute” õppekava ja magistriõppe õppevorm (nii et see võimaldaks paremat seost tööturuga), kui mitte ka võimalused pääseda tasuta kohale.

Õppetöö, -korralduse ja keskkonna arutelus oli mõtteid, nagu oodatudki, seinast seina: mainitud sai võimalusi pidevamaks ja reflektiivsemaks tagasisideks, valikainete nimekirjade ajakohastamist, tasustatud praktikat, vajadust tudengiruumi järele, bakalaureuseõppekava riigiteadustelt politoloogiale ümbernimetamist, rühmatööde kasutust, seminarirühmade optimaalset suurust jne. Üleüldiselt aga tõdeti, et meie instituudis on olukord väga hea nii üldiselt kui ka võrdluses teiste instituutidega.

Mida me aga tudengitena ise teha saame? Parafraseerides Alar Kilpi: olla “riigiteadlased iseenda moodi”: kiites või laites õppejõude seal, kus vajalik; liitudes Riigiteaduste Seltsi, Rahvusvaheliste Suhete Ringi, üliõpilasesinduse või mõne muu organisatsiooniga või käies nende üritustel; pühendudes õppimisele ning võttes siin pakutavaid teadmisi ja oskusi hingestatult.

Suur tänu kõigile osalejatele! Head lugemist!

 

Loeng – kas iganenud õppevorm?

Kirke Katariina Siimso

 

Tudengite loengutest puudumine on aina süvenev probleem – mitmed õppejõud on frustreeritud ja ei tea, kuidas seda lahendada. Aine võib olla küll kohustuslik, aga see fakt ei paku üliõpilaste jaoks piisavat motivatsiooni, et loengus kohal käia. Esimeses grupis arutletigi just selle üle – miks üliõpilased loengutes ei käi, kas see üldse on nii suur probleem, kui tundub, ja kuidas seda lahendada.

Arutelu jooksul toodi mitu korda välja, et ainetes, kus õpilasi käib kõige vähem, näeb loeng välja selline, et õppejõud loeb paberilt lihtsalt maha – ning paneb hiljem sellesama etteloetud konspekti ka Moodle´isse üles. Ehk kui õppejõud räägib ainest igavalt, loeb maha, ei lisa ise huvitavat infot juurde ja paneb etteloetud konspekti ka üles, siis on suhteliselt kindel, et tudengid selles loengus ei käi. Sellist kontakttundi pigem nähti “tiksumisena”, mis hävitab igasuguse tahte kohale tulla.

Olulist rolli loengus osalemise juures mängib ka antud aine (ja õppejõu) maine ja üleüldine mentaliteet selle suhtes. Kui ainet on juba aastaid peetud “mõttetuks”, siis see jääbki väga tugevalt püsima, sest antud arvamust antakse aktiivselt järgmistele kursustele edasi. Probleemiks võib olla ka see, kui auditoorium on liiga suur. Nii ei julge inimesed sõna võtta kui kohal on niigi vähe inimesi ja siis ei saa isegi asjast huvitatud ülejäänutega loenguteemasid arutada.

Grupis osalenud õppejõud tõi aga välja, et loengutest puudumine on ajatu probleem ning mitte ainult sellele põlvkonnale omane. Probleemi kui sellist ta meelest tegelikult polegi, sest see on alati nii olnud – nii et kui 50% üliõpilastest juba kohal on, on väga hästi. Üks probleemidest, miks tudengid just semestri lõpus eriti vähe kohal käivad, on semestri pikkus – semestri lõpuks ollakse väsinud ning ei jaksata enam kohale tulla. Seetõttu mõeldi ka, et ehk võiks semestri pikkust lühendada või plaanida sinna sisse “vabu nädalaid” puhtalt iseseisvaks tööks.

Korduvalt mainiti seminaride olulisust ning neid nähti ühe võimaliku alternatiivina traditsioonilisele loengule. Sooviti, et seminaride arvu suurendataks, näiteks luues 50/50 vahekorra loengutega. Samas ei oleks see niivõrd hea õppevorm edastamaks faktiteadmisi – mille peale üks osalejatest küsis, kas faktide edastamiseks on üldse vaja kontakttundi või piisaks selleks iseseisvast tööst.

E-õppes kui teises alternatiivis nähti nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Heana nähti seda, et see võimaldab hoida kokku nii üliõpilase kui ka õppejõu aega; videoloengute kiirusega on lihtsam mängida ning üleüldiselt annab see tudengile tema aja planeerimises vabamad käed. Halva küljena toodi välja, et e-õpe ei suudaks täita kontakttundide kaudseid eesmärke ehk tudengeid nii omavahel, õppejõududega kui ka üldisemalt ülikooliga sotsialiseerida, nagu teevad loengud ja seminarid (eriti oluline on see esimestel semestritel). See on aga väga suur osa kogu ülikoolikogemusest ning selle kadumist ei soovi tegelikult keegi. Inimlikult toredad suhted ja huvitavad ning omapärased õppejõud on ühed motivaatoritest, mis viivad inimesi loengutesse ning annavad ehtsa ülikoolielamuse.

Peamine ning ühelt poolt kõige lihtsam, samas ka kõige keerulisem, lahendus kohalkäimise probleemile oleks see, kui õpilased end ise piisavalt distsiplineeriksid. Inimene seab ise enda prioriteedid ning sellest sõltub ka loengutes kohalkäimine ja aktiivsus. Ülikool ei saa kedagi sundida kohal käima või õppima, kui too ise seda ei taha, ja see polegi ülikooli ülesanne, sest inimesed on tulnud siia vabatahtlikult – ning inimene peab suutma ennast distsiplineerida, sest muidu läheb tal ka edaspidises elus raskeks.

Igatahes näib, et loengut õppevormide seast siiski kaotada ei saa, kuna see on väga oluline tudengite ülikooli ja teineteisega sotsialiseerimise ning faktiteadmiste “säästliku” edastamise mõttes – õppejõud töötab oma loenguteks läbi suure hulga materjale ning edastab sealsed teadmised kokkuvõtlikul kujul. Vastasel juhul peaks tudeng seda ise tegema. On aga viise, kuidas potentsiaalselt üliõpilaste osalust suurendada.

Väljakäidud lahendused

  • Tagamaks õppejõudude motivatsioon hoida ja tõsta õppekvaliteeti võib siduda õppejõudude töötasu osaliselt üliõpilaste antud tagasisidega ja/või loengutest osavõtu statistikaga (mis motiveeriks viimast koguma). Ilma õppejõududele vastavaid oskusi pakkumata jääks see meede muidugi poolikuks.
  • Arvestada tunniplaani koostamisel kontakttundide ajastusega ja tagada, et need ei satuks “ebamugavatele” aegadele ehk mitte nädalalõppu, liiga varasele või hilisele  kellaajale ning mitte jätta samal päeval eri tundide vahele otstarbetult suuri lünki.
  • Korraldada osad ebapopulaarsed ained (nt metoodikaained) e-õppe vormi, sest materjalid neis on niikuinii üleval, nii et las inimesed töötavad ained ise läbi ja säästa õppejõu aega.
  • Suurendada seminaride osakaalu kontaktõppes.
  • Semester võiks olla lühem või võiks selle keskel teha “vabu nädalaid” iseseisvaks õppimiseks, nii ei väsiks üliõpilased selle lõpus niivõrd ära.
  • Üliõpilased võiksid ennast ka ise distsiplineerida ja motiveerida. Jutud mõne aine “mõttetusest” võivad olla rohkem aastatega kinnistunud müüt kui tegelikkuse peegeldus, mistõttu ei tasu neid alati uskuda ega edasi levitada.
  • Sunnimeetmetest pakuti välja mõte siduda hindamisele pääsemine mingisuguse loengutest osavõtu osakaaluga (nt 70%). Peibutusmeede oleks, kui pakkuda tudengitele loenguskäimise eest lisapunkte või muud meelepärast (nt komme).
  • Loengud võiksid muutuda seminarilaadsemaks ehk tudengeid võiks rohkem kaasata ja antav info tuleks teha praktilisemaks ja elulisemaks. Siinpuhul toodi välja Alar Kilbi auditoorsed rühmaarutelud.
  • Võiks mõelda, kas äkki loeng ei peaks olema mitte koht faktiteadmiste edasiandmiseks (neid on tudengid võimelised ka iseseisvalt hankima), nagu ta praegu on, vaid pigem nende süstematiseerimiseks.  

 

Skytte magistriõpe – kellele ja milleks?

Johannes Richard Voltri

Teises rühmas arutlesime selle üle, kellele ja milleks on vaja Skytte magistriõpet ning kuidas tõsta eestlaste huvi selle vastu. Mõtisklesime, millest tuleneb tõsiasi, et viimastel aastatel on eestikeelsete tudengite huvi Skytte ingliskeelsete magistriprogrammide suhtes jäänud suhteliselt leigeks ning kas asi võib olla selles, et need programmid ei vasta eestlaste ootustele ja vajadustele.

Eelmisel aastal viidi Skytte vilistlaste seas läbi uuring, kust tulid välja peamised põhjused, miks inimesed pärast bakalaureuseastet enam Skytte magistris jätkata ei soovi. Ühed sisenesid tööturule, mistõttu leidsid, et töö kõrvalt on keeruline õppida; teised suundusid aga hoopis teistele erialadele (näiteks bakalaureuseõppe alguses olid tahtnud saada diplomaadiks, aga seejärel said aru, et selleks pole politoloogiaharidust vaja, ning tahtsid õppida hoopis midagi konkreetsemat). Paljud polnud lihtsalt saanud ingliskeelses õppes tasuta kohtadele, mistõttu otsustasid loobuda.

Arutelu käigus selgus, et kohati läheb magistriõppes suur osa ajast välismaalaste ja eestlaste tasemete ühtlustamisele: näiteks on eestlased saanud Tartu ülikooli bakalaureusest kätte palju tugevama metodoloogilise põhja kui välismaalased. Ülikool on siiski probleemist teadlik ning üritab sisseastumiskatsetel eelistada inimesi, kellel on vajalik erialane taust juba olemas.

Tuli ka välja, et mõni eesti tudeng arvab, et ta ei olegi magistrisse oodatud ning eelistatakse hoopis välismaalasi. See müüt sai kiiresti kummutatud ning pigem jõudsime üksmeelele, et vastupidi – eestlaseid oodatakse Skytte magistrisse väga. Samuti ei ole magistriõppesse vastuvõtmine tegelikult teab mis keeruline, eriti tasulisele õppekohale. Ülikoolijuhtide kavatsus sihtstipendiume kärpida on aga pigem midagi, mis kohalikke tudengeid eemale peletab (nt välismaa ülikoolidesse, mis on samuti tasulised, aga prestiižsemad).

Huvi on jäänud väikeseks ka Skytte ainukese eestikeelse magistriõppekava “Euroopa õpingute” vastu. Sellele on jäänud külge ka halb maine: “Hüüdnimi on sel juura light, sest sinna lähevad inimesed, kes ei saa juura magistriõppesse sisse,” ütles üks osalistest. Instituudil on plaanis seda õppekava reformida ning liikuda sinnapoole, et see oleks mõeldud eeskätt inimestele, kes juba töötavad ning kellel oleks vaja magistrikraadi.

Et Skytte magistriõpesse rohkem eestikeelseid tudengeid saada, pakkusime välja paar lahendust:

  • Tudengeid peaks hakkama juba teisest bakalaureuseõppeaastast teavitama, et nad on Skytte magistriõppesse väga oodatud.
  • Kui see on vastuvõtmisel probleem, siis võiks eestikeelsetele tudengitele anda mõne aine raames juhiseid, kuidas motivatsioonikirja koostada.
  • Loengutes võiks kohal käia rohkem oma ala eksperte, nii-öelda praktikuid, kes teemade vastu suuremat huvi sütitaksid, et inimestel tekiks soov Skytte magistris jätkata.
  • Tudengitele, kelle huvi eriala vastu on suurem, peaks lähenema isiklikumalt ja võib-olla isegi kaasama neid enam teadusprojektidesse.
  • Peaks kaaluma, kas kohaldada ingliskeelsetes õppekavades kuidagi õppevormi, mis võimaldaks paremini töö kõrvalt õppida (miinusena toodi välja, et see ei pruugi samas vastata välismaalaste (l)ootustele).

 

Õppetöö, -korraldus ja -keskkond: mida saaks paremini

Merili Arjakas

Kolmas arutelu puudutas õppetööd kõige laiemalt: milliste praktiliste sammudega saab tagada, et tudengitel oleks Skytte instituudis kõige parem õppida. Välja käidi järgnevad ideed, probleemid ja lahendused:

  • Kuidas viia kooskõlla ülikoolis omandatud teoreetilised teadmised ja praktika?
    • Ühelt poolt on üliõpilastel vaja omandada baasteadmised ja analüütiline mõtlemine, mis annavad aluse praktiliste oskuste kasutamiseks. Teiselt poolt oleks hea, kui instituut finantseeriks stipendiumiga erialase praktika läbimist. Veelgi lihtsamalt aga saab instituut praktika sooritamist reklaamida ka vanematele lendudele, mitte ainult esmakursuslastele.
  • Õppekavade sisu tuleks pidevalt ajakohastada
    • Riigiteadustest on praktiliselt kadunud haldusteemad ning keskendutakse valdavalt politoloogiale (võrdlevale poliitikale). Õpingud ise on valdavalt teoreetilised ja filosoofilised, mistõttu peaks ehk kaaluma riigiteaduste ümber nimetamist politoloogiaks, et mitte anda uutele tudengitele väärinformatsiooni õppekava sisu kohta?
    • (Projekti)juhtimise, ja kommunikatsiooni võiks lisada praktiliste ainetena moodulitesse.
    • Tundub, et magistritasemel ning bakalaurusetasemel on erinevad rõhuasetused grupitöö tähtsusel, nimelt on bakalauruseastmes grupitöid vähem.
    • Magistriõppes tudengite taseme ühtlustamisele kuluv aeg tuleb teiste teadmiste arvelt (teises rühmas arutati seda põhjalikumalt).
    • Valikainete nimistus on palju aineid, mida enam ei loeta ehk seda nimekirja tuleks uuendada ja võimalusel laiendada, sh toetama ka teiste õppekavade ainete läbimist.
  • Õppetöö sisu
    • Loengutes soosida tudengite aktiivset osalust. Seminarirühmad võiks teha väiksemaks (kuni 15 inimest), et kõik saaksid rohkem sõna.
    • Emakeelseid materjale on vähe ning see pärsib eestikeelse sõnavara kasutamist. Selline asjade seis ei pruugi õppeaine sisu nii hästi edasi anda. Valminud rahvusvaheliste suhete õpik on siinjuures tänuväärne samm edasi.
  • Õpikeskkond
    • Skytte tudengitele ei ole koolis mugavat õpiruumi. Keldris asuv tudengituba on avalik ruum, kus on palju lärmi ja liikumist. II korruse tudengitoas on liiga vähe pistikuid. Arutelus tuli välja mõte, et tudengituba peaks olema koridorist eraldatud (keldrikorruse õpiruum ei vasta sellele eeldusele).
  • Informatsiooni levitamine
    • Rohkem tuleks tutvustada kõrvaleriala võtmise võimalusi ja ülikooli ülesehitust. Praegu jääb see töö tuutorite teha, kes lõpetavad pärast I semestrit tegevuse. Instituut saaks õla alla panna, kui seada tudengite informeerimine (ülikoolist üldisemalt) tähtsamale kohale kui seni.
    • Sama puudutab praktikavõimalusi ning reklaami, et ministeeriumid näeksid meid kui tulevasi töötajaid. See võimaldab bakalaureuseõppe tudengitele pakkuda tulevikuperspektiivi ning siduda neid magistriõppega.
    • Organisatsioonide tegevust tutvustatakse semestri alguses ning peamiselt esmakursuslastele, kuid tulemuslikum on seda teha järjepidevalt.
  • Tagasiside
    • Võiks luua võimalused, et instituudile saaks pidevalt tagasisidet anda.
    • Samuti võiks tudengeid suunata eneserefleksioonile: mis aineid ma õpin? Mida ma neist saada tahan? Uus tagasisidesüsteem ÕISis võib sellele kaasa aidata. Lisaks võiks semestri alguses rohkem tutvustada aine õpiväljundeid.  

 

Mida ma oma instituudi heaks teha saan?

Kristel Vits

Viimases arutelurühmas rääkisime, mida meie tudengitena saame omalt poolt instituudile pakkuda. Vestluste käigus arutasime, milliseid eesmärke võiksid tudengid iseendile õppetöös seada, aga ka seda, kui palju ja kuidas võiksid tudengid olla kaasatud instituudi ellu ning kuidas nende aktiivset osalust suurendada. Lisaks uurisime, kas tudengid on üldiselt teadlikud võimalustest instituudiga seotud tegevustes osaleda, olgu siis kas läbi instituudi või valdkonna üliõpilaskogu, Riigiteaduste Seltsi või Rahvusvaheliste Suhete Ringi.

Arutelu käigus selgus, et tudengid, eriti esmakursuslased ning vähem aktiivsed üliõpilased, ei ole piisavalt teadlikud olemasolevatest õppetöövälistest võimalustest. Esmakursuslaste puhul on üheks põhjuseks see, et paljusid tegevusi ja ringe tutvustatakse neile ülikooli esimestel nädalatel, mil põhitähelepanu on uue keskkonnaga kohanemisel ja harjumisel.  Seetõttu võib olla raske haarata infot lisategevuste kohta ning kohati on keeruline mõista, mida erinevad organisatsioonid tudengile pakuvad ja infotulvas läheb oluline teave kergesti kaduma.

Eriti probleemne on olukord instituudi/valdkonna üliõpilaskogu ja üliõpilasesindusega – tudengid ei mõista täpselt, mis on nende eesmärgiks, kuidas need toimivad, millega täpselt tegelevad ning seetõttu ei saa nad ka täpselt aru, miks peaks sinna üleüldse kandideerima või mis peaks olema kandideerimisel nõutava valimisprogrammi sisuks. Riigiteaduste Seltsist ja selle tegevustest ollakse rohkem teadlikud, kuigi samas märgiti, et paljud tudengid astuvad lihtsalt liikmeks, panustamata aktiivselt Seltsi tegevustesse. Lahendusena pakuti välja, et organisatsioone tutvustavad tegevused võiksid olla ajaliselt rohkem hajutatud ja korduda, informeerimine võiks toimuda terve õppeaasta vältel. TÜÜE erinevate kogude osas oleks aga vaja paremaid juhiseid kandideerimiseks ning enam selgitustööd selle kohta, miks tudengid peaksid hoolima nii kandideerimisest kui ka hääletamisest.

Tudengite motiveerimisel ning informeerimisel mängivad väga suurt rolli tuutorid. Tihtipealt sõltub just nendest esmakursuslaste edasine ülikoolitee: see, kuidas suhtutakse organisatsioonidesse, aktiivsusesse, erinevatesse õppeainetesse ning milline on nende informeerituse tase. Lisaks tuutoritele mõjutavad hinnangute kujunemist ka teised vanemate kursuste üliõpilased ja siinkohal tekib oht, et mingite õppeainete osas tekitatakse juba alguses nooremate tudengite seas negatiivne eelhoiak stiilis “see kursus on mõttetu, sinna loengusse pole vaja minna”. Iga tudeng peab aga endale teadvustama, et tema areng ja õppetöös edasijõudmine on tema enda huvides. Õppejõud ja instituut ei saa igavesti üliõpilast tagant utsitama jääda; tudeng peab ise vastutuse võtma, sealhulgas selle eest, kuidas ta jagab oma aega õppetöö ning lisategevuste vahel ning kujundama välja oma hoiakud ja arusaamad. Väga aktiivsetel tudengitel tekib aga kiire läbipõlemise oht, kui võetakse endale kohe liiga palju kohustusi. Seetõttu tuleb leida tasakaal koolitöö ja organisatsiooniliste tegevuste vahel.

Üldine instituudisisene struktuur on paigas; erinevad organisatsioonid ei peaks sekkuma instituudi tegevustesse, see peaks jääma tudengiesindajate ülesandeks, kes osalevad instituudi nõukogu istungitel. Siiski tunnetavad aktiivsemad tudengid, et vahel on instituudipoolne suhtumine neisse tõrjuv, neile ei taheta anda laiemaid võimalusi instituudi otsustusprotsessides kaasa rääkida või et instituut ei saa nende tegevusi piisavalt toetada. Aeg-ajalt tekivad ka möödarääkimised instituudi ning tudengite vahel, mistõttu võiks olla kasu rohkematest ühisaruteludest, kus saab mitteametlikus õhkkonnas ideid õhku paisata.

Mida aga saame me tudengitena omalt poolt instituudi jaoks ära teha?

Väljapakutud lahendused

  • Tudengite teadlikkust erinevate organisatsioonide kohta saab tõsta, kui nende tutvustamist hajutada ja korrata läbi terve õppeaasta.
  • Tudengiesindajad ise peaksid nägema rohkem vaeva selgitamaks eri organisatsioonide tööd ja vajalikkust, vajadusel vaatama üle kandideerimisprotsessid ja -juhised – see puudutab iseäranis üliõpilasesinduse erinevaid tasemeid (instituudi ja valdkonna üliõpilaskogu, TÜÜE);
  • Iga tudeng peaks teadvustama, et õpib eeskätt iseendale ning kogu õppeprotsess toimub tema hüvanguks. See puudutab ka vastutuse võtmist oma tegevuste eest ning omaenese arvamuse kujundamist erinevate õppeainete ja õppeprotsessi osade suhtes.
  • Iga üliõpilane võiks seada endale eesmärgi loengutes, seminarides, praktikumides kohal käia ning seal ka õppejõuga dialoogi astuda. Seejuures ei tasu karta seda, et mõni küsimus kõlab ehk rumalalt.
  • Julgemalt võiks kasutada õppejõudude konsultatsiooniaegu, et aine segadust tekitavad kohad üle käia ja lahti harutada.
  • Kõrvaleriala üliõpilasi tuleks julgustada paremini integreeruma, võtma osa Riigiteaduste Seltsi üritustest ning miks ka mitte innustada Seltsiga liituma.
  • Instituudi ja tudengite vahel võiks samas olla rohkem informaalseid diskussioone erinevate arengute, võimalike probleemide ja uute ideede üle arutlemiseks.
  • Kui üliõpilane on õppejõu tööga väga rahul (või vastupidi – väga rahulolematu), siis tasub seda ka väljendada kas otse või ÕIS-i tagasiside kaudu, et see hinnang jõuaks ka temani.
  • Tudeng võiks ise olla normaalne: aktiivne, innukas ning lugupidav.

 

Lõpetuseks

Instituudi arutelu on nüüd korraldatud teist aastat ning jällegi on kostnud sellest osa võtnutelt, et see oli seda väärt. Kuivõrd aga siin välja käidud mõtted leiavad rakenduse või sellisest foorumist saab päriselt loomupärane osa meie instituudist – traditsioon, mis kestaks läbi aegade! – on meie teha: üliõpilaste, õppejõudude, programmijuhtide, instituudi juhtkonna, Riigiteaduste Seltsi. Paljud siin välja käidud mõtted võivad olla muidugi ebaesindusliku toetusega, raskesti teostatavad, ebapiisavalt välja arendatud või muude takistustega, mis nende rakendamist raskendavad või seavad nõude täiendavateks aruteludeks.  Sellegipoolest on see dokument loodetavasti olnud ja saab ka tulevikus innustuseks kõigile neile, kes mõtlevad edaspidigi selliseid üritusi ette võtta ning muuta meie instituut paremaks. Tulevik on meie teha – tegutsegem!

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply