';

Nõukogude minevik: mitte eirata ega emmata, vaid aktsepteerida

Nõukogude minevik: mitte eirata ega emmata, vaid aktsepteerida
Autorid: Karl Lembit Laane & Kristel Jakobson
1. märtsil leidis aset Riigiteaduste Seltsi esimene avalik üritus „Nõukogude minevik: kas eirata või emmata“. Peaesinejateks olid I kursuse riigiteaduste tudeng Elar Niglas, II kursuse tudeng Aleksei Jašin ning mälu-uuringutele spetsialiseerunud Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor Heiko Pääbo; arutelu modereeris III kursuse tudeng Henry Aigro.

Ürituse ajendiks oli Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori otsus korraldada 24. veebruaril oma kooliga kontsert vene estraadi lauludest, et tähistada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ja samas näidata, et oleme eelmisele režiimile andestanud ning tunnustame selle kultuuripärandit. See otsus pälvis kiiresti avalikkuse tähelepanu ning viis laiema ühiskondliku aruteluni, kas ja mil määral on õigustatud terve kooli (õpilaste) või isegi Eesti rahva nimel toimunule andeksandmine ning kellel oleks õigus seda teha. Neile küsimustele otsisid vastust meie panelistid ning teisedki kohalviibijad.

Panelistid Elar Niglas, Aleksei Jašin ja Heiko Pääbo

Panelistid olid ühel nõul, et Eesti ajaloolist kollektiivset mälu ei tohiks unustada vaid teadvustada selle olemasolu. Silmas tuleks pidada, et nii individuaalset kui ka kollektiivset mälu mõtestatakse pidevalt ümber, mistõttu on seda väga lihtne muuta manipulatsiooniobjektiks. Oluline on mõista, et kollektiivne mälu on sotsiaalselt konstrueeritud ning teadvustada selle kujundamise tähtsust meie ühiskonnas. Näiteks kiputakse avalikus arutelus kiiresti võrdsustama omavahel võimu (riiki ja režiimi), kultuuri ja rahvast (nagu on juhtunud ka GAG-i juhtumi puhul), kuigi see ei pruugi alati olla õigustatud. Mis puudutab konkreetselt Nõukogude Liidu kuvandit, siis hetkel võimutseb Pääbo sõnul 1990. aastate diskursus tollest riigist kui totalitaarsest režiimist, mis on „oluline teine“, millele pidevalt vastanduda. See põhineb 1930. aastate põlvkonna sotsiaalsetel traumadel, peamiselt okupatsiooni- ja repressioonikogemusel. Samas ei olnud stalinlik ajastu ainus periood Nõukogude Liidu (NL) ajaloos ning Pääbo sõnul peaksime me tunduvalt enam püüdma mõista neid, kes on suure osa oma elust selle võimu all elanud, kuid kelle vaatenurk on seni avalikkuse eest varju jäänud – laskma neil rääkida enda kogemustest ja arusaamadest, mis ei pruugi 1930. aastate põlvkonna nägemusega ühtida, ning muuta kollektiivne mälupilt mitmekesisemaks. Igal juhul toimuks muutus aeglaselt ning ei tasu oodata järske pöördeid.

Elar Niglas tõi esile vajaduse teha vahet Eesti ja eestlaste identiteedil, sest eriti selgelt eristub arusaam Nõukogude ajast mööda rahvuspiire. Nii Jašin kui ka Pääbo tõid välja, kuidas Venemaa on püüdnud kujundada oma diasporaa meeleolusid „lähivälismaal“, pakkudes arusaama Eesti okupeerimisest (NL-i poolt) kui vabastamisest natside võimu alt ning loonud selge seose, et venelane ja Nõukogude Liit käivad olemuselt kokku. Samas tõdesid panelistid, et Eesti saab Venemaa tegevuse suhtes vähe teha. Praeguse Vene võimu strateegia edu on seni olnud kahetine. Jašin märkis, et ühest küljest on tolle riigi kaasmaalasteprogrammid olnud üpris hambutud, teisalt aga on Venemaa olnud päris edukas propagandasõjas välisvenelaste mobiliseerimisel, mida näitasid kohalike venelaste tänavaprotestid Saksamaal (Nasha Lisa juhtum). Eestis ilmnes see Pronksööga, aga vaibus. Igal juhul ei oleks mõistlik seda ohtu ka eirata.

Nii jõuti aruteluga integratsioonipoliitikani. Siin rõhutas Niglas seniste Eesti valitsuste tegematajätmisi ning väitis, et suur osa praegusest etnilise segregeerituse problemaatikast tuleneb just sellest, et ei viidud ellu 1990. aastate alguses sõnastatud suunda vähemuste assimileerimisele, vaid häälestuti ümber integratsioonile. Niiviisi talitades jäeti meie haridussüsteemi kakskeelsuse lõhe, mis on pärssinud kohalike vähemuste võimalusi tööturul ning süvendanud rahvuslõhesid veelgi. Jašin sekundeeris eesti keele varasemast laiema ja sügavama õpetamise ideele haridussüsteemis ning tõi esile ka muid variante, kuidas riik lõimumist edendada saab: Tartu Ülikooli Narva kolledž on olnud hea samm, millele võiks veel järgneda Sisekaitseakadeemia kolimine samasse linna. Ta kiitis ka president Kersti Kaljulaidi tegevust, et Eesti vene ja eesti kogukondi lähemale tuua.  Lõimumises on Jašini meelest vertikaalsest kodakondsusest (isiku suhe riigiga) veelgi tähtsam aga horisontaalne kodakondsus ehk kuidas rahvusgrupid Eestis rohkem kokku puutuksid.

Seejärel tõusis arutelu keskmesse taas kollektiivse mälu suunamine – kas see on õigustatud ja kellel on selleks voli? Pääbo tõi siinkohal välja mõiste „mäluagendid“, kes ongi peamised avalike arusaamade muutuste toojad – näiteks ajaloolased, intellektuaalid ja poliitikud. Kindlasti ei tohiks avalik mälu jääda ainult poliitikute pärusmaaks nende juba eelnevalt jutuks olnud kalduvuse tõttu kasutada seda võimuvõitluses ära isiklikuks poliitiliseks punktinoppimiseks. Sama seisukoht kõlas ka publiku seast, kusjuures lisati, et senine riigi mälupoliitika on olnud liialt tormakas. Jašin oli aga arvamusel, et presidendil kui erakonnavälisel ja -ülesel isikul Eesti poliitikamaastikul on kohustus juhtida tähelepanu ühiskonnas asetleidvatele probleemidele ning kitsaskohtadele sh mälupoliitikale. Niglas rõhutas: “Eliit ei tohiks püüda rahva mäluga manipuleerida, vaid peaks rahvusriigile kohaselt välja astuma eestlaste identiteedi ja eneseteadvuse kaitseks. Lihtsam on rahval valida uus eliit, kes nende ühiste väärtuste eest seisaks, kui eliidil leida uus rahvas.”

Pääbo tõi taas välja, et kollektiivne mälu muutub aeglaselt ja järk-järgult: igas uues põhikooli ja gümnaasiumi ajalooõpikus kujutatakse venelasi ja eriti sakslasi aina inimlikumas võtmes ning ajapikku tuleb muutus ka Nõukogude Liidu kuvandis niikuinii – noorte hulgas on seda juba tunda. Lõpuks jõudsidki panelistid üksmeeleni, et meil ei tasuks Nõukogude Liitu mitte niivõrd eirata ega ka emmata, kuivõrd aktsepteerida inimeste lahknevaid arusaamu.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply