';

RTS kutsub: Elu pärast riigiteadusi

RTS kutsub: Elu pärast riigiteadusi
Autor: Karl Lembit Laane
15. märtsi õhtul leidis aset Riigiteaduste Seltsi aruteluõhtu teemal “Elu pärast riigiteadusi”, kus riigiteaduste bakalaureuseõppe vilistlased Eero Janson, Laura Kivilo, Ingi Mihkelsoo ja Vootele Päi meenutasid “vanu häid aegu”, vahetasid mõtteid, kuidas need aastad mõjutasid nende edasist eluteed, ning jagasid soovitusi, mida enda teekonnal silmas pidada. Arutelu juhtis Paul-Henry Sereda.
Õpingud Tartu Ülikooli riigiteaduste erialal
Pildil (vasakult): Ingi Mihkelsoo, Laura Kivilo, Paul-Henry Sereda (moderaator), Vootele Päi, Eero Janson.

Enamiku osalejate jaoks olid nende õpingud riigiteaduste erialal periood, mis ei jätnud esialgu erilist muljet. Mõned esinejad rääkisid, et pettusid toonases õppekavas, kuna tunnetasid, et siinsed õppeained ei puudutanud just neid teemasid, mis olid neile südamelähedased, ja rohkem valitses positivistlik arusaam teadusest, mis läks vastuollu nende kvalitatiivsema maailmatunnetusega. Vootele sattus riigiteaduste erialale teise valikuna ning lähenes mitu korda rohkem majandus- ja õigusteadusele kui oma peaerialale. Laura liikus pärast bakalaureuseõpet edasi kõrvalinstituuti sotsiaaltööd ja -poliitikat õppima.

See aga ei tähenda, et need aastad oleksid olnud aja raiskamine. Vastupidi, siin õppimine aitas neil paremini aduda seda, mis neid lähemalt huvitab. Või nagu ütles Eero, ei andnud riigiteadused talle mitte niivõrd teoreetilist raamistikku ega kindlaid fakte, vaid (elu)filosoofia; eetilis-moraalse, ontoloogilise ja epistemoloogilise aluspinna, tänu millele ta oskab kõiges näha võimu rolli. Selle saab see, kes otsib. Pealegi liikus Vootele edasi riigiteaduste õppe järgmisele astmele, tegeledes hetkel oma magistritööga. Lauragi läks edasi oma praegusele erialale just tänu siin omandatud teadmistele ja kogemustele

Suhtlusest kaastudengitega toodi välja, et enamasti oli see klikipõhine, mujal kui loengutes kohtuti vähe ning suurem osa tolleaegsetest suhetest on nüüdseks soiku jäänud. Erandiks oli Vootele kursus, kus peaaegu kõik suhtlesid kõigiga, eri kursused segunesid ning mõned inimesed hoidsid massi sidusana. Ingi meenutas üheltpoolt, et õppekavade ümberkorraldus tõi endaga kaasa lõhe endiste ja uute tudengite vahel (politoloogid vs riigiteadlased) ning teisalt, et Tiigi tänaval asunud Sotsiaalteaduskonna hoone pärssis oma õppetefevuseks sobimatu arhitektuuri tõttu tudengitevahelist suhtlust. Eero sõnul oli üks väheseid riigiteadlasi ühendav lüli Rahvusvaheliste Suhete Ring (RSR). Riigiteaduste Seltsi loomist tervitati aruteluõhtul soojalt.

Vootele jaoks eristusid tema ajal kaht tüüpi tudengid: “akadeemikud”, kes keskendusid puhtalt õpingutele ja õppisid ainult A-dele, ja “programmivälised”, kes keskendusid enamasti enda huvide teostamisele väljaspool õppekava, mitte niivõrd hinnetele. Tema sõnul olid kõige ebakindlamas seisus need, kel polnud selget sihti ega eesmärki, mille poole püüelda, ning kes jäid nende kahe tüübi vahele hõljuma.

Riigiteadused ja karjäär

Ingi sõnul ei pruugi isegi A-dele õppimine olla piisav garantii eduks tööturul. Küsimuse peale, kas ülikoolis õpitud teoreetilisi raamistikke ja mudeleid saab tööturul ka rakendada, vastas ta, et ühes oma esimeses töökohas Balti Uuringute Instituudis (IBS) avastas ta, et uuringud ja analüüsid teostatakse hoopis teisiti. Ülikoolis õpitud teoreetilised teadmised pole tema sõnul üksüheselt üle kantavad, kuid see-eest loovad baasi, et osata mõista ja seletada suuri ühiskondlikke protsesse. Ingi hinnangul ei peaks ülikoolis olles muretsema selle pärast, kas lõpetada nominaalajaga või mitte –  pea ühegi tööandja jaoks pole sel mingit väärtust, vaid pigem on olulised teadmised ja kogemused.

Ingi leidis ka, et ei ole mõtet piirata oma tulevikuvisiooni ühe kindla ametiga, kuna see tekitab ebavajalikku stressi ega pruugi tegelikkuses olla üldse nii huvitav kui loodetud. Seetõttu tasub võimalusel tegeleda paljude asjadega eri kohtades – alustada kogemuste kogumisega madalalt, nt mõnest MTÜ-st, ning seejärel ülespoole ronida. Viimaste punktidega nõustus ka Eero, kes sai oma kogemuse põhjal öelda, et töökoht ÜRO-s ei olnud kaugeltki nii idülliline, kui ta oli oodanud, ning et tegevus kolmandas sektoris oli talle avanud palju uksi. Poliitikukarjäär võib samuti valmistada pettumust, kuna lõpuks on paremaid mooduseid, kuidas oma nägemust ellu viia. Või nagu oli kunagi öelnud nende õppejõud Karmo Tüür: “Kes hobuseid uurib, ei peaks ise hobuseks hakkama.” Laura rõhutas ka praktika tähtsust – nõnda on võimalik välistamise teel oma tegelikud karjäärieelistused selgeks teha.

Nii Eero kui ka Vootele rõhutasid tutvuste olulisust. Viimane tõi kogunisti välja, et enamiku oma töökohtadest ongi ta saanud väga ootamatult mõne kunagise tuttava või poolununenud sideme kaudu. Ilma nendeta oleks tal tööturul ilmselt päris raske olnud. Lisaks soovitas ta pärast I kursust oma tegevust ja tähelepanu rohkem suunata ning spetsialiseeruda, lugedes peale akadeemilise kirjanduse ka muud päevakohast, mis huvitab – leida endale oma nišš. Tööelus saab juba iseenesest selgeks, mis on vajalikum, mis vähem. Otseselt ei ole ülikoolist saadud teooriatest kasu, kuid samas õpetavad need vajadusel mängima teiste reeglite järgi.

Soovitused vilistlaselt tudengile
Panelistid vestlemas.

Tagantjärele oli kõigil vilistlastel kui mitte kahetsusi, siis mõtteid selle kohta, mida võinuks teisiti teha või silmas pidada. Ingi rõhutas, kui eriline aeg ülikoolipõli ikkagi ning siis, kui kraad on käes, avastad, et oled sellest maailmast ära lõigatud. See on aeg, mida vanainimesed ei meenuta ilmaasjata heldusega. Ta soovitas olla hakkaja –  kui miski huvitab, siis tasub seda õppejõududega arutada ning küsida neilt nõu (näiteks leidmaks oma lõputöö jaoks teema) või praktikakohta – temal vedas seda tehes sedavõrd, et ta sai lausa töökoha.

Laura soovitas alustada oma lõputööga võimalikult varakult, kuid mitte sattuda liialt pabinasse mahu täiskirjutamise pärast – pärast esialgset frustratsiooni selle üle, kuidas vajalik pikkus kätte saada, oli ta näiteks endalegi ootamatult suutnud kirjutada juba 50 lehekülge. Ehk kui muude ainetega on enam-vähem korras, siis saab hakkama. Pooleli ei tasu asju mingil juhul jätta ning isegi raskeimas marus püüda ikkagi lõpuni vastu pidada.

Tudengiorganisatsioonidesse suhtuti kahetiselt. Ühest küljest peeti neid oluliseks sotsiaalse kapitali ehk sidemete loomisel, mistõttu oli Laura väga kurb, et ei olnud seda võimalust enda bakalaureuseõppes ära kasutanud (mida ta nüüd heastab); teisalt ei näinud Eero näiteks korporatsioonidel erilist mõtet ning tundis nende vastu isegi kerget antipaatiat. Arutelu käigus mainiti, et kuigi alkoholiga liiale ei tasu minna, võib seltskonnaelu ja kõrtsiskäimine olla tutvuste ja seeläbi töökoha leidmisel oluline. Poolirooniliselt võttis Eero selle kokku maksiimiga “õpi vähem, käi rohkem kõrtsis”. Ka tema toetas Ingi varasemat seisukohta: tuleks leida endale teema, mis “südame põksuma paneb”. Kõige tähtsam on vaid eneseteadlikkus ja omaalgatus – tegijal juhtub ja ei tasu oodata, et kõik hea niisama iseenesest sülle kukub.

Kõik esinejad toonitasid, kui oluline on käia välismaal ning teha seda võimalikult mõtestatult. Seejuures ei pea ilmtingimata seal isegi õppima, vaid lihtsalt nägema oma silmaga neid kohti, mis tudengitöös jääks paratamatult abstraktseks, rõhutas Eero. Sellisel juhul tasuks aga hoiduda reisipakettidest ja jääda oma teekonnal nii vabaks kui võimalik. Ingi soovitas soojalt suveprogramme ja -ülikoole, mis on pea kõigile kättesaadavad seni, kuni oled veel ülikoolis. Tasub hoida silmad lahti ja uurida oma võimalustest ning varsti on juba näha, kuidas välismaale pääsemisega kehtib sama reegel, mis muu aktiivsusegagi – kui üks kord oled edukas, on teist korda juba lihtsam jalga ukse vahele saada. Vootele meenutas, kui mitmekultuurilise seltskonnaga ta oma välisreisidel oli kokku surutud ning tõdes, et niisama nii häid tutvusi on ikka väga raske muidu saada. Seetõttu tasub minna nii varakult kui võimalik. Kui aga välismaale ei pääse, pole ka nii väga hullu, lisas Eero: “Lõpuks pole oluline, kus oled, ikka on võimalik see muuta enda omaks – kui on teema, mis huvitab, saab seda teha igal pool.”

Ettepanek instituudile

Mis kõige enam aitaks kaasa mitte ainult suhtlusele tudengite endi seas, vaid ka õppejõududega ja eri erialade vahel, oleks, kui ülikool looks erilise koosolemise koha, ülikoolilinnaku näiteks hiidsööklaga. Kohad, kus ülikooliga seotud inimesed saaksid söögi kõrvalt niisama kokku, looks pinnase aruteludeks ja sünergiaks.  See aga nõuab eraldi tähelepanu sellele, kuidas oma keskkonda vastavalt kujundada.

Kokkuvõte
Vilistlased rõhutasid, et õpingud ei kesta igavesti ning sellest ajast peaks võtma maksimumi. Samas toonitati ka, et päris maailm peale õpinguid ei ole kivisse raiutud. Enamasti leitakse oma tee, olgu see akadeemiline maailm või midagi muud, suhtluse kaudu. Riigiteaduste õppekava annab hea võimaluse oma suuna leidmiseks – tasub vaid uurida, kandideerida ja kui sa ühte kohta oled juba saanud, siis CV-s märge olemas ja seda suurem võimalus on leida endale sobiv tee.

Panelistid Ingi Mihkelsoo, Laura Kivilo, Vootele Päi ja Eero Janson moderaator Paul-Henry Seredaga.

Vilistlastest lähemalt
Eero Janson

Eero Janson õppis Tartu Ülikoolis aastatel 2006-2012, millest ühe aasta veetis ta ka Toronto Ülikoolis. Magistrikraadi omandas ta võrdleva poliitika suunal. Nii kooli ajal kui peale seda on Eero töötanud IT-sektoris ning 2013. aastal liitus ta toona väga väikese Eesti Pagulasabi tiimiga. 2015. aastal asus ta Eesti Pagulasabi juhi kohale ning sellest ajast saati tegeleb ta nii Eestis elavate pagulaste integratsiooni toetamise süsteemi arendamise kui ka Eestist väljaspool olevate humanitaarabi sekkumiste disaini ja elluviimisega.

Laura Kivilo

Laura Kivilo lõpetas riigiteaduste eriala 2016. aastal. Magistri esimesel aastal töötas ta lasteaia õpetajana ja alates 1. juunist 2017 oli lastekaitse spetsialist Tartu linnavalitsuses. Alates 19. märtsist 2018 on ta Tartu Mart Reiniku Kooli sotsiaalpedagoog. Hetkel on Laural käsil magistriõpingud sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika alal, kus ta lõputöö teemaks on “Laste hospiits ja selle vajalikkus Eestis”.

Vootele Päi

Vootele lõpetas riigiteaduste eriala 2012. aastal ning hetkel kirjutab magistritööd Venemaa pehme jõu rakendamisest Prantsusmaal. Magistriõpingute vältel õppis ta vahetussemestritel Pariisis ning Peterburgis. Hiljem töötas ta Riigikogus Reformierakonna meedianõunikuna, Suurbritannia Tallinna saatkonnas küber- ja digitaalnõunikuna, põgusalt kaitseministeeriumis innovatsioonialal ning nüüd on konsultant kommunikatsioonibüroos Corpore.

Ingi Mihkelsoo

Ingi Mihkelsoo on riigiteaduste bakalaureuseõppe vilistlane (2010) ja võrdleva poliitika magister (2014). Vahetusüliõpilasena viibis ta 2011. aasta sügis-talvel Šveitsis Bernis. Ingi on MTÜ Eesti Pagulasabi üks asutajatest ja tegutseb hetkel haridussuuna koordinaatorina. Lisaks töötab ta Balti Uuringute Instituudis, kus tegeleb uuringute läbiviimise ja ürituste korraldamisega sotsiaalse sidususe valdkonnas. Ta on kodanikuaktivist, kelle elufilosoofiaks on võtta vastu väljakutsed, mida elu parajasti pakub, piiramata end ühe kindla tegevusega ning püüdes tuua sellega ühiskonnale kasu. Lisaks tööalasele rööprähklemisele kasvatab Ingi kolme väikest poega.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply