';

Seltsi vundament on püsti, aga maja veel mitte. Intervjuu eelmise juhatusega

Seltsi vundament on püsti, aga maja veel mitte. Intervjuu eelmise juhatusega
Autor: Daniel Tamm

Võim on viimaks üle antud ning Riigiteaduste Seltsi uus juhatus on saanud mõned kuud oma asja ajada. Poliitikalabor otsis aga üles endise võimuladviku Karl Ander Aleksiuse, Jakob Pälli ja Pärt Dolenko näol, et nendega möödunust ja tulevast vestelda. Kolmikul on sealjuures tiksumas bakalaureuse viimane aasta ja sihid edasiseks seatud. Karl Ander kavatseb kätt katsetada ettevõtluses, Jakobit ootavad väljakutsed disainimaailmas ning Pärt teeb oma parima, et Skytte instituudis magistriastmel jätkata.

Kohtume Aparaaditehases Jakobi uues kontoris, et vaadata tagasi nende juhatuses veedetud ajale vahemikus 2018. kevad kuni 2019. sügis. Muuseas selgub, miks lükkus edasi üldkoosolek, mis raskustega selts toona silmitsi seisis ja mis katsumused seda tulevikus oodata võivad. Samas ei maksa unustada ei Trine Tamme ega Ilja Assafatovi panust, kes samuti juhatuse koosseisu kuulusid, kuid diktofoni taha praegu ei mahtunud. Kuulas ja küsis seevastu Daniel Tamm.

 

Kuidas te seltsini jõudsite?

Karl Ander: Mina läksin 2017. aasta sügisel kohe oma koolitee alguses Alar Kilbi jutule, et uurida, kas kusagil on ka mingi kohalik kogukond või grupp aktiivseid inimesi. Sest klassis nägin ma ainult tundmatuid nägusid, kes avasid tunni alguses arvuti, panid selle tunni lõpus kinni ja läksid siis oma teed. Alar suunas mind Poliitikalabori juurde ja nõnda me sinna Jakobiga koos läksime. Seal oli juba ees mõte teha eraldi selts, mille asutav kogu peagi täide viis. Kuigi sinna viimasesse me keegi ei kuulunud.
Jakob: Minu lugu oli umbes sama. Kilp lihtsalt soovitas mind mingi lekkinud info põhjal.

Ja kuidas te sealt juhatusse sattusite?

Pärt: Mina tulingi vist esimese aasta lõpus kohe otse juhatusse. Joanna [Kurvits -toim.] kirjutas meile enne üldkoosolekut, et kas me tahaks kandideerida. Me Jakobiga lõime esialgu küll käega, aga Karl Ander oli nõus seda eest vedama.
J: Ma mäletan, et me kõndisime kunagi kolmekesi vahvalt vabaainelt nimega fitness-poks kesklinna suunas ja siis Karl Ander päris, et ega ma ei soovi ka kandideerida. Ma vist päris kohe nõus ei olnud, aga sama päeva lõpuks küll.
KA: Kusagil päev või kaks enne valimisi me selle tiimi kokku saime, Ilja ja Trinega samamoodi.
P: Ma palusin veel aega mõtlemiseks, aga ta ütles, et ei ole aega mõtlemiseks, siin tuleb kohe tegutseda.
J: Keegi oli vaja toona lihtsat tanki panna.

Kaua sa ikka mõtled, mis värvi see õhupall on, pigem hakka seda täis puhuma – Jakob

Järjekorras olite te teine juhatus. Kuhu esimene juhatus seltsiga jõudnud oli?

KA: Nemad töötasid välja põhikirja ja ajasid seltsi juba kusagil 40 inimest kokku, kes käisid üldkoosolekul ja mõtlesid kaasa. Siis tehti paberi peal mingi algne struktuur, et kuidas see välja võiks näha.
P: Esimene juhatus pani struktuuri paika, aga nad midagi suuremat korraldada ei jõudnudki, üldkoosolek välja arvatud.
KA: Ja pärast olid veel suvepäevad.
J: Ma isegi ei ütleks, et nemad tegid vundamendi valmis, pigem me aitasime selle lõpetada. Nüüd peaks mingi vundament aga juba olemas olema.

Aga majast on asi kaugel?

J: Jah, ma arvan, et praegu alles pannakse vaikselt poste püsti.
KA: Karkassi vast tasapisi ehitatakse. Selles mõttes on praegusel juhatusel hoopis teine positsioon, sest toona oli kõigepealt vaja toimkonnad tööle saada ja juhtimise asemel oli rohkem tegutsemist.
J: Kaua sa ikka mõtled, mis värvi see õhupall on, pigem hakka seda täis puhuma. Praegu just mõtlesin selle välja…
KA: Ühel hetkel hakkas meile tunduma, et me tegime seltsis isegi liiga palju ise ära.
P: Me üritasime igal pool ise kohal olla ja igal pool panustada ja esimene eesmärk oli saada selts toimima nii, et kui meie sealt väljume, siis selts püsiks edasi.

Nüüdseks askeldavad toimkonnad juba täitsa omal jõul. Mis on üldse juhatuse roll?

KA: No mõned töötavad täitsa hästi, aga mõned võiks töötada veel paremini. Ja ma näen, et edasi ehitamise huvides saaks teha veel väga palju, arendades näiteks koostööd teiste seltsidega, mis meil sisuliselt tegemata jäi. Alates mingitest lihtsamatest asjadest, et kas seltsil võiks olla õppehoones eraldi ruum või kas Poliitikalaboril võiks olla uus veebileht. Aga ma kujutan ette, et nüüd tulekski juhatusel leida need aktiivsed inimesed ja neile uusi mõtteid süstida ja ise aidata.
J: Juhatuse roll võiks olla suurema pildi vaatamine, teise perspektiivi pakkumine. Nad ei peagi iga protsessi sees olema. Ühest küljest oli hea, et me alguses nii palju ise möllasime, aga samas oli see ka suur viga, sest juhatus peaks ikkagi keskenduma suurele tervikule.
P: Toimkondade sees võis see möllamine ka hierahia natuke sassi lüüa, et mis oli meie positsioon toimkonna juhtide suhtes. Mina ei tea siiamaani, kuidas nemad neid võimusuhteid tajusid. Juhatus ongi eeskätt selleks, et küsida, mida me saaksime veel muuta ja kuhu edasi arendada.
KA: Samas praegu üks ohukoht ongi see, et selts muutub liiga ametlikuks ja bürokraatlikuks. Kusagil peavad mingid tabelid olema, aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Peamine on see, et inimesed tuleksid kokku.

Juhatuse roll võiks olla suurema pildi vaatamine, teise perspektiivi pakkumine. Nad ei peagi iga protsessi sees olema. Ühest küljest oli hea, et me alguses nii palju ise möllasime, aga samas oli see ka suur viga, sest juhatus peaks ikkagi keskenduma suurele tervikule – Karl Ander

Mõnes mõttes on toimumas põlvkondade vahetus. Seltsi asutajad on kooli lõpetanud ja uued tulijad seltsi tausta enam ei tunne. Kuidas seda üleminekut korraldada?

P: On kõnekas, et uus juhatus tunnistas ka, et nemad pole lõpuni aru saanud, mis see seltsi suund ja mõte on, aga ma pakukski välja, et sellisel juhul võivad nad alati tulla nõu küsima, me võime siis pikemalt seletada. Enamus asju on meil ikkagi põhjendatult selliseks kujunenud.
J: Seltsi üle andes ma rõhutasingi uuele juhatusele, et mingeid piiranguid teil pole ja seltsi on teil samas raske isegi parima tahtmise korral täitsa katki teha, sest suuri asju saab otsustada ainult üldkoosolekul. Teil on vabad käed, aga peamine eesmärk on, et seltsis oleks hea olla.
KA: Mõneti elab see seltsi idee teise kursuse näol edasi. Isegi kui see kokkupuutepunkt on kauge. Ma tahaks vähemalt loota. Sest minu jaoks seltsi idee ongi riigiteadlaste kogukonda luua.
J: Seltsi üldine idee on nõnda lai, et see põlvkondadeülene suhtlus pole kõige kriitilisem. Selles mõttes pole vahet, kas keegi tahab meiega kümne aasta pärast seltsist rääkida, sest see kandev aspekt on nii lihtne. Et see polegi oluline, et sa esimest juhatust tunned. Peamine on, et iga kursus hoiab kontakti endast aasta noorema kursusega ja nii edasi. Nõnda ei kao seltsi idee kuhugi.

Üleval vasakul nurgas paistab kätte ka intervjueerija

 

Kas mõeldav oleks ka Rahvusvaheliste Suhete Ringi mudel, et selts ei koonda tulevikus mitte niivõrd riigiteadlastest tudengeid, vaid poliitikahuvilisi üle terve Tartu?

KA: Teoreetiliselt miks mitte.
J: Raske vastata. Mulle tundub, et see küsimus on loomulikus olekus. Jah, me võime ta avatuks teha, aga päeva lõpuks loeb see, milline on dünaamika selle sees. Praegu ta on erialakeskne, kuna neid kokkupuutepunkte tekkib nii palju, loengutes või seminarides või kus iganes. Teiste tudengitega on nii palju raskem kogukondlikku tunnet luua, kui õppeained üldse ei kattu.
P: Esmane eesmärk oli, et klassiruumi astudes sa tunneksid oma kaasteelisi. Sõltub muidugi sellest, mis suuna selts tahab võtta, aga ma pole kindel, et seda on vaja.
KA: Üritusi korraldades on alati see dilemma, kas teha seda avalikult või kinniselt. Avalike ürituste kaudu ongi aga võimalik ka teisi huvilisi kaasata, nii arsti- kui psühholoogiateaduskonnast. Ent seltsi tuumiku moodustavad ikkagi riigiteadlased. Ma arvan, et see on loogilisem.

Kuidas teile tundub, kas selts on hetkel liialt bakalaureuseastme keskne?

KA: Kindlasti. Ja see oli juba algusest peale mõttes, et kunagi võiks magistriastme sinna sisse tuua. Praktikas on see aga keeruline, sest suur osa magistrist viibib siin näiteks Erasmuse raames ning ürituste tegemine inglise keeles oleks samuti lisakoormus. Näiteks üldkoosoleku. Pigem korraldada eraldi üritusi, kus bakalaureuse- ja magistriaste rohkem läbi käia saaksid.
J: Selts pole magistrantidele tingimata suletud, aga senimaani on selts kuidagi loomulikult koondunud eestikeelsete bakatudengite ümber. Samas on kurb, et isegi baka viimase aasta ja magistri esimese aasta vahel puudub igasugune side näiteks ühiste loengute näol. Ja ilma selleta on omakorda keerulisem neid seltsi integreerida.
KA: Samas magistri poole pealt on see huvi kindlasti olemas ja näiteks viimasel ühisel üritusel, Skytte jõulupeol, oli neid küll päris palju kohal. Samas oligi seda üritust keeruline korraldada, kui laval läks näiteks meelest öeldu jooksvalt kohe ära tõlkida.

Vahest loovad magistrandid lõpuks oma seltsi?

J: No kui see loomulikult nõnda tuleb… Samas neid on nii palju vähem, et neil ei pruugi olla eraldi seltsi vaja.
KA: Magister on lisaks omakorda killustunud viie õppekava vahel.

Suurim saavutus vist ongi see, et selts on pärast meid olemas. Selts on päris asi, mitte lihtsalt idee – Karl Ander

Vaadates veel tagasi teie poolteist aastat püsinud juhatusele, millised olid suurimad kordaminekud ja millised suurimad altminekud?

J: No näiteks meil tuli logo eksju (mille mina tegin). Ei tegelikult ma siiski arvan, et see andis seltsi kollektiivsele enesetajule korraliku tõuke.
KA: Suurim saavutus vist ongi see, et selts on pärast meid olemas. Selts on päris asi, mitte lihtsalt idee. Materiaalses plaanis on suurim saavutus kindlasi see bänner, mis nüüd instituudis püsti on.
P: Ma ütleks, et raske on rääkida ühest suurest saavutusest, pigem oli kõige toredam seltsi kasvu tunnistajaks olla. Näiteks ühe üldkoosoleku eel selgus, et seltsil on liikmeid ligi kaks korda rohkem kui me ise arvanud olime. Eredalt on aga meeles see, kuidas me käisime kunagi 2018. aasta oktoobris Ole Rohkem arenguprogrammil, kus me saime viimaks aru, kui tuksis meil ikka mingid asjad on. Pärast seda me hakkasime kohe kõvasti rohkem vaeva nägema.
KA: See arenguprogramm oli tõesti paras pöördepunkt. Ma veel mäletan, kuidas me kõndisime sealt tagasi ja mõtlesime, kui vähe me ikkagi seltsist aru saame.

Muljed arenguprogrammil. Pärdi ja Karl Anderi vahel seisabki Trine.

 

Ning altminekud?

J: Tagasi mõeldes on nii palju asju, mis oleks võinud teisiti teha. Mul ei ole ühte-kahte konkreetset asja, aga vahepeal läks valesti ikka õige palju.
KA: Ma arvan, et suurim viga oli kommunikatsioonis. Et saada see info liikuma kõigi 90ne liikme ja toimkondade vahel. Samuti seltsi üleandmine. Pooleks aastaks jäime me formaalselt juhatusse, aga tegelikult polnud meil enam aega sellega tegelda. Me ei suutnud uue juhatuse jaoks korralikku kampaaniat teha ega seletada, milles meie töö täpselt seisnes.
J: Kõige suurem altminek oli vist ikkagi see, et me ei suutnud juhtimist õigel ajal üle anda. Me ei leidnud uusi inimesi ja peamiselt just selle tõttu, et inimesed ei saanud täpselt aru, mida see tähendab ja me ei osanud ka piisavalt seltsi tulevikku visioneerida. Seda üldist tunnetust ei õnnestunud sellele tasemele viia, et oleks mingi kamp inimesi, kes kõik hirmsasti tahaksid kandideerida.
KA: Kõrvalt oli küllap ka näha, kui palju see meie aega ära võttis ja seega ei olnud see vähemalt meie kursakaaslastele kuigi atraktiivne.
P: Mida mina nägin algusest peale meie nõrgeima kohana oli see, et me võtsime asju algusest peale väga isiklikult. Et kui midagi läks natuke nihu, siis meile tundus kohe, et inimesed ei ole meiega rahul. Me võtsime hästi südamesse neid asju.
KA: Alguses me rassisime ise nii palju, et kui tulemust ei olnud siis see läks kohe hinge. Samas õnneks ei läinud me kellegagi tülli. See ongi suurim oht seltsile, kui selle sees tekivad mingid vastandlikud leerid. Väga tähtis on inimesi mõista ja proovida nende vaatepunktist aru saada.
P: See võib tõesti seltsi ära rikkuda. Kui tüli on juhatuse sees või toimkondade juhtidega. See ei tohi juhtuda.
KA: Enne seltsi juhtimist oli mul alati lihtne teisi kritiseerida. Aga alles ise asju ära tehes jõudis mulle kohale, kui keeruliseks see võib osutuda. Ja nüüd vaatan ma kõike kohe palju vähem kriitilise pilguga, ettevõtetest poliitikuteni välja. Kõrvalt vaadates on alati lihtne etteheiteid leida.

Mida mina nägin algusest peale meie nõrgima kohana seda, et me võtsime asju algusest peale väga isiklikult. Et kui midagi läks natuke nihu, siis meile tundus kohe, et inimesed ei ole meiega rahul. Me võtsime hästi südamesse neid asju – Pärt

Majandusteaduses on levinud üks selline mõiste nagu kolmanda põlvkonna needus. See tähendab, et esimene loob, teine ehitab ja kolmas lõhub. Kuidas seda seltsi kontekstis vältida?

KA: Küsida üksteiselt, mida te tahate teha. Juhatusel on lihtne mingi ideega peale lennata, aga olulisem on küsida seltsilistelt, mida nad ise tahavad. Ja ma saan aru, et nüüd hakataksegi tegema rohkem tagasisideküsitlusi ja isiklikke vestlusi ning see on kindlasti positiivne. Juhatusele oleks minu soovitus, et nad võiks meiega ka suhelda.
P: Ma soovitaks ka julgust suhelda ja kritiseerida. Kui tundub, et midagi on valesti, lihtsalt tule ja ütle. Näiteks meil on palju ebaaktiivseid liikmeid, kes ei taha ka rääkida, miks nad ei soovi osa võtta. Kui midagi sellist on, öelge alati välja ja on väga võimalik, et see muudetaksegi ära.
J: Kõige puhul olen ma üritanud järgida põhimõtet, et alati peab meeles pidama, miks ma millegagi alustasin. Ka seltsi mõnda toimkonda tulles. Mõelda tuleb sellele, mis need eesmärgid olid ja mis neist on saanud. Mind on see vähemalt palju aidanud.
KA: Ülikooli tulles on inimesed tihti harjunud sellega, et neile antakse kõik ette, mis ära teha tuleb. Seda olen ma täheldanud ka toimkondade uute liikmetega, et nad soovivad tihti mingit selget suunist. Eks mingid üldised juhised tuleb muidugi anda, aga sama oluline on ennast motiveerida ja suunata, siin ei sunnita samamoodi nagu keskkoolis.

Milline võiks selts kahe aasta pärast olla?

J: Mina olen mõelnud pigem kahekümne aasta lõikes. Esiteks võiks selts üldse olemas olla. Teiseks, isegi kui ta kuhugi arenenud pole, võiksid selle eestvedajad seda ikkagi nautida. Ja kolmandaks, et mul oleks endal ka tulevikus võimalik mõnel seltsi korraldataval üritusel osaleda.
KA: Ühest küljest ma tahan, et selts ei areneks liiga palju. Et see jääks tudengitele kooskäimise kohaks. Mitte ei saaks mingiks suureks mõttekojaks. Kuigi teoorias võib seegi olla seltsi väljund. Mitte et selts peaks kahekümne aasta pärast olema samasugune. Lihtsalt et see põhiväärtus jääks alles. Ning et saaks isegi kohal käia. Samuti võiks mitmekesisus alles jääda. Et on üritused ja ariktlid ilmuvad ja on võimalusi mingeid ideid ja projekte ellu viia.
P: Mina olen seltsist mõelnud ikkagi kui väikesest kogukonnast. Et on korduvad näod, inimesed ajavad juttu ja tunnevad end mugavalt. Et kooli kõrval oleks olemas ka selline mugavusstsoon ning koht kuhu pärast lõpetamist tagasi tulla.
KA: Ma tahan, et selts oleks nagu Rahvusvaheliste Suhete Ring selles mõttes, et ta oleks tuntud. Ma usun, et Jakob on visuaalse identiteedi loomisega olulise töö juba ära teinud, aga see arenguruum on praegu meeletu.

bänneriga

Pärt ja Karl Ander ühes seltsi bänneriga, vertikaalis lebab Martin Käremaa.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply