';

Tudengifoorum: riik kui lapsehoidja vs näljamängud

Tudengifoorum: riik kui lapsehoidja vs näljamängud
Autor: Meinhard Pulk

Riigiteaduste Seltsi eestvedamisel toimus 1. mail Genialistide klubis viie parlamendierakonna noorteühenduse esindaja vahel Tudengifoorum, milles keskse teemana debateeriti Eesti kõrgharidussüsteemi üle, ent puudutati teisigi Eesti poliitikas ja ühiskonnas kõlapinda omavaid teemasid. Samuti sõnastasid noorpoliitikud enda erakondade kõige üldisemad prioriteedid.

Keskerakonda esindas debatil Tartu noortevolikogu liige Liliana Šašlova, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda Türi vallavolikogu liige Elar Niglas, Reformierakonda Riigiteaduste Seltsi asepresident Paul-Henry Sereda, Isamaa ja Res Publica Liitu erakonna noorteühenduse aseesimees Karl-Sander Kase ja sotsiaaldemokraate erakonna volikogu liige Pavel Prokopenko. Debatti modereeris Triin Toimetaja.

Tasuta kõrgharidus, tööturg ja lõimepoliitika

Esimeses blokis võeti luubi alla tasuta kõrgharidus. Teema tõi ühiskonnas selgemalt esile mõne aja tagune Rektorite Nõukogu hinnang, mille kohaselt on see enda aja ära elanud ning muudab õpilased laisaks ja vähendab hariduse kvaliteeti. Tõenäoliselt kõige suuremateks arvamuste lahknemise põhjusteks oli debateerijate eriarvamused hariduse omandamise eesmärkidest. Tasulise kõrghariduse eest seisjad pidasid mõistlikuks kõrghariduse omandamist töö leidmise eesmärgil – tudengil peaks olema juba ülikooli minnes silme ees selge karjäärialane siht. Tasuta kõrghariduse pooldajate sõnul ei tuleks loomulikuna võtta, et noored lähevad kõrgharidust omandama tulevast töökohta silmas pidades ning eriala valikul lähtutakse tihti just soovist silmaringi laiendada.

IRL-i esindaja Kase sõnul ei ole põhjust praegust süsteemi muuta. Kui probleem on selles, et riigipoolne rahastus on püsinud muutumatuna, siis ei peitu lahendus süsteemi muutmises, vaid riigipoolse rahastuse suurendamises. Tasuta kõrgharidus tagab selle, et õpilasi sõelutakse nende oskuste, mitte rahakoti järgi, ja välistab võimaluse end ülikooli sisse osta. Sarnasel arvamusel olid ka nii Keskerakonna esindaja Šašlova kui ka Prokopenko SDE-st. Prokopenko tõi lisaks välja, et Tartu Ülikooli reiting on reformist alates paranenud.

Reformierakonna esindaja Sereda sõnul võiks efektiivseim süsteem olla selline, kus tasuta õppekoha saavad tudengid vaid teatud piirmäära (näiteks keskmise hinde) alusel. Sellele väitele oponeeris Šašlova, kelle sõnul on juba praegu olemas tudengeid piisavalt motiveerivad piirangud ning arvestades tudengite erinevat kohanemisaega, pole aus uusi piire seada. Sereda hinnangul ei pruugi aga inimese jaoks, kes ülikooli tulles pole erialas ja enda oskustes piisavalt kindel, ülikool olla tema jaoks õige koht ja seega võib tema jaoks olla sobivam variant jätkata haridusteed kutsekoolis. Šašlova tõi välja kutsehariduse nõrga prestiiži, mis tekitab tööjõupuudust. Kase nõustus selle probleemipüstitusega ning lisas, et kui juba seada lävendeid, siis mitte ülikoolis, vaid gümnaasiumisse sisseastumisele. Keskmine hinne on halb mõõdupuu, aga riiklikud sisseastumiseksamid gümnaasiumisse täidaksid eesmärgi.

EKRE esindaja Niglase sõnul on oluline tagada kõrghariduse kättesaadavus sõltumata varanduslikust jõukusest, korraldades seejuures hariduse ja teaduse rahastust tõhusalt. Praegune tasuta kõrgharidus tuleks asendada koolituslepingute süsteemiga, kus riik rahastab Eesti kodanike õpinguid laenuga, mis kustutatakse, kui üliõpilane sooritab õpingud mõistliku aja jooksul ja töötab teatud aja pärast ülikooli lõpetamist Eestis. Sarnase mõtte on varasemalt heaks kiitnud ka teadus- ja arendusnõukogu. Samuti võiks õppemaksu tasumise puhul võimaldada soodustusi sõltuvalt laste arvust. Nii sotsiaaldemokraadid, IRL kui ka Keskerakond vastandusid sellele ideele, tuues välja, et ülikoolis õppimine peaks olema vaba (SDE), välismaal töötamise võimaluse ebamugavamaks tegemine kaotaks ära väärtuslikud kontaktid (IRL) ja Eestis puudub paljude erialade järele turunõudlus, mis sunnib ülikoolide vilistlasi tööd leidma välismaalt (Keskerakond).

Samuti kritiseeris Niglas kõrgharidusse minevate riiklike investeeringute vähesust. Tema sõnul peaks suurendama investeeringuid ülikoolide sisusse ja konkreetsemalt lektorite töötasusse, tuues välja, et hetkel on kõrghariduse töötajate palgatase võrdne üldhariduskoolide õpetajate omaga.  Sisu suunamisel tuleb silmas pidada Eesti turu nõudmisi – ainult nii saame leevendada olukorda, kus paljud kõrghariduse omandanud ei leia erialast tööd ning tekib struktuurne tööpuudus. Kase sellise rahastuse suunamise reguleerimise ideega ei nõustunud, rõhudes ülikoolide praegusele üpris suurele autonoomiale, mille raames saavad nad ise otsustada, kuidas ja millele riigilt tulevaid investeeringuid kulutada. Tema sõnul tegelevad ülikoolid juba praegu tööturu vajaduste hindamisega ning kärbitud on ka õppekavade hulka.

Esimeses blokis peatuti ka välistööjõul ja Eestis elavate venelaste parema lõimumise teemal. Šašlova hinnangul tuleb parandada eesti keele õpet, kuid samas peaks säilitama ka venekeelse hariduse. Nii Sereda kui ka Niglase sõnul tuleks keelebarjääri kaotamise eesmärgil õpetada juba lasteaiast saati eesti keelt. Sereda tõi välistudengitest rääkides veel murekohana välja näite Johan Skytte instituudist, kus magistrierialadel on välistudengite ülekullus ja eestlastest tudengite vähesus. Sereda sõnul on näiteks kutsehariduses IT-d õppides kergem minna edasi ülikooli IT-eriala süvendatult õppima. Seega võiks tema arvates Urve Palo välistööjõu sissetoomise plaani asemel investeerida eestlaste oskusele ja tahtele lahendada 7000 inimese suurune tööjõuauk IT-sektoris. Prokopenko sõnul tuleks meelitada välisüliõpilasi ja -tööjõudu – nende pealt tekiks lisavõimalus rahastada eestlaste haridust, vähendada tööjõupuudust ja kasvatada Eesti rahvaarvu. Kase sõnul on probleemiks ka tõsiasi, et venekeelsetes koolides olevatel õpetajatel jääb puudu eesti keele oskusest, kuid samas puudub ka mehhanism nende motiveerimiseks – senine stiimulrahasüsteem eriti toiminud ei ole ja karistusmeetmeid on vähe.

Eesti ühiskonna põhimured: ääremaastumine, tööjõupuudus, sündimus ja ränne

Debati teise bloki alguses sõnastasid noorpoliitikud oma erakondade prioriteedid tänapäevases Eestis ühiskonnas üldiselt.

Elar Niglase sõnul on EKRE peamiseks prioriteediks rahvastikupoliitika ehk eestlaste osakaalu ja arvukuse suurendamine Eestis ning võitlemine rahvastiku väljavahetamise vastu. Rahvastikupoliitika on see, millest kõik teised poliitikad peaksid lähtuma ja millega arvestama. Lahendustena pakkus ta välja, et tuleks kujundada jätkusuutlik ja rahvastikupoliitikat soosiva regionaalpoliitika ja soodustada töötavate eestlaste tagasirännet, luues seda toetava tagasirände agentuuri. Samuti peaks toetama noori peresid kodu rajamisel, võimaldades soodustusi sõltuvalt laste arvust. Näiteks riikliku kommertspanga poolne krediidisüsteem, mis annab noore pere laenu ja kustutab iga lapse sünniga teatud osa võlast.

Keskerakonna prioriteetideks on salliv ühiskond ja võitlus ääremaastumisega, milleks on vaja tasuta ühistransporti, vähendada palgavaesust ja edendada majandust. Samuti tõi Šašlova välja, et inimestel oleks Eestis võimalik end sotsiaalselt, füüsiliselt ja vaimselt turvaliselt tunda.

Sereda ja Reformierakonna jaoks on peamisteks alustaladeks, millest sõltub kõik muu, rahva tervis, haridus ja julgeolek. Prioriteetide märgatavat kattuvust teiste erakondadega tunnistas ka Prokopenko – sotsiaaldemokraatidel on nendeks majanduskasv, demograafilise olukorra paranemine, integratsioon ja sotsiaalpoliitika.

Demograafiat ja e-riigi arendamist rõhutanud IRL-i esindaja Kase avaldas heameelt, et Eesti poliitikas on vähemalt julgeoleku osas jõutud üksmeelele. Julgeoleku ja täpsemalt Vladimir Putini Venemaaga suhete teemal peatuti debati jooksul veel paaril korral. Sereda sõnul ei saa konsensusest julgeolekupoliitikas juttu olla, kui peaministri erakonnal on koostööleping parteiga Ühtne Venemaa. Šašlova oli aga arvamusel, et Putini Venemaal ei ole põhjust Eestit sõjaliselt rünnata ja selle asemel võiks proovida arendada kahe riigi vahelisi majandussuhteid ning seega on igasugune hirmule õhutamine õigustamatu – Venemaa ei ole ohtlikum või sõjakam kui USA. Kase vastas seepeale, et Venemaa on korduvalt kasutanud kahepoolseid majandussuhteid väiksemate riikide enda mõju alla toomisel.

Spetsiifilisematest teemadest räägiti teises blokis esmalt ääremaastumisest ja sellest, kuidas inimesed tagasi maapiirkondadesse tuua. Prokopenko sõnul peitub lahendus maapiirkondade senisest laiaulatuslikumas rahastamises, mis juba praegu valitsuse tegevuses väljendub. Kase sõnul on võti tugevates kohalikes omavalitsustes ja väga oluline on ka kolmanda lapse toetus. Nimelt ei ole tema sõnul rahvaarvu kasvatamisel peamine laste maale suunamine, vaid sündimuse soodustamine. Niglas iseloomustas praegust seisu Türi vallas kiirustades tehtud otsusega läbi viia koolireform, mille käigus kaotatakse kolmes põhikoolis ära viimane kooliaste.

Vallajuhtide väljaöeldu ja käitumine peegeldas Niglase hinnangul tõsiasja, et praeguse võimu juures suuri muutusi oodata ei saa. Niglase sõnul peitub võti meie demograafilise olukorra parandamiseks just nimelt tugevas regionaalpoliitikas.

Juba esimeses blokis põgusalt puudutatud tööjõu teema juurde tuldi tagasi ka siin ning konkreetse probleemina esitati tööjõu vananemine. Sereda sõnas, et riik võiks oluliselt enam populariseerida kutseharidust, tuues näiteks Soome, kus see on oluliselt populaarsem kui ülikooliharidus. Kase tunnistas, et otseseid meetmeid rakendada ja sunniviisiliselt inimesi tööturule tagasi tuua on keeruline. Samuti oponeeris ta Seredale kutsehariduse maine osas – kutsekoolidest väljalangemise osakaal on viimastel aastatel langenud ja põhikoolide ning keskkoolide lahutamine on sellele kaasa aidanud ja aitab kaasa ka tulevikus. Nii Kase, Šašlova, Prokopenko kui ka Niglas tõstsid esile tugikeskuste ja karjäärinõustamiste jätkuva vajalikuse ja efektiivsuse tõstmise, rõhutades noorte raskele olukorrale sobiva karjäärivaliku tegemisel. Šašlova sõnul tuleks kaaluda ka üheteistklassilist üldhariduskooli – kool peaks tema sõnul andma noorele hea ülevaate ainetest ja erialadest, mis teda huvitavad.

Järgmise alateemana võeti ette rändepoliitika, mis on taas seotud tööjõupuudusega. Kase tõi esile konflikti ettevõtjate ja demograafide/poliitikute vahel, kes mõtlevad vastavalt viie ja 50 aasta kontekstis. Tema jaoks tekitab küsimusi selle sisse toodud tööjõu seis, kes ühel hetkel oma töökoha võib kaotada – majanduskriisi tingimustes saab kasulikust välistööjõust koorem. Samuti tuleb arvestada aspekti, et senikaua, kuni riik ei suuda haridussüsteemis ühtlase tasemega eestikeelset õpet tagada, ei saa me soodustada suurt sisserännet venekeelsetest riikidest.

Välistööjõule oli vastu ka Niglas, kelle sõnul hoiab madalapalgaline välistööjõud Eestis ka üldist palgataset all ning on ühtlasi põhjuseks, miks välismaal elavad inimesed ei saa ega taha Eestisse naasta. Samas peaks muutuma ka ettevõtjate suhtumine, sest praegu minnakse tihtipeale lihtsama vastupanu teed ning täiend- ja ümberõppe võimaluste arendamise asemel valitakse lobitöö soodsa poliitika nimel. Tööjõupuuduse leevendamiseks tuleks Niglase arvates soodustada väliseestlaste tagasirännet juba eelpool mainitud tagasirändeagentuuri toel. Võõrsil töötavate eestlaste tagasitoomine peaks riigi prioriteet olema ka Sereda sõnul – selleks peab Eesti majandus kasvama mõnda aega kiiremini Soome omast, kuid Prokopenko sõnul ei ole see eriti reaalne, kui Eesti majandus sõltub suures osas Soome majandusest.

Põgusalt räägiti ka maksusüsteemist ja Jüri Ratase valitsuse tehtud tulumaksureformist. Prokopenko tõi esile, et uue süsteemiga paralleelselt on tõusnud ka miinimumpalk. Nii Sereda kui ka Niglas rõhutasid vastavalt tulumaksusüsteemiga kaasnenud edukate inimeste karistamist kui ka stabiilsuse puudumist, mis on maksusüsteemis kõige olulisem. Eriti ebaõiglane on süsteem töötavate pensionäride suhtes, kes Niglase sõnul kaotavad kuus enam kui 100 eurot.

Niglase sõnul oleksid nemad tõstnud samuti tulumaksuvaba miinimumi. Selle korvamiseks oleksid nad aga tõstnud üldist tulumaksumäära, kuid Šašlova sõnul karistaks selline poliitika vähemteenivaid inimesi.  Kase lisas, et sarnaselt digiloole, kus saame vaadata internetist tegeliku arstiabi maksumust, võiks maksusüsteemi inimese jaoks selgemaks muutmise nimel maksuarvestused tuua tööandjalt inimese kulule, mis oleks kasulik mõtlemisele kaasa aitamisele – see annaks ülevaate, kui palju inimene teenib ja kuhu see raha läheb. Niglas lisas, et inimeste mõtlemisele kaasaaitamist võiks rakendada ka tervishoius, vihjates praegusele riiklikule tervishoiusüsteemile, kus riik otsustab ise, millise meditsiinilise teenuse saab maksumaksja sotsiaalmaksu makstes kinni maksta.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply