';

Siim Pulst: Kuivõrd on kurdide „demokraatlik konföderalism“ anarhistlik ideoloogia?

Siim Pulst: Kuivõrd on kurdide „demokraatlik konföderalism“ anarhistlik ideoloogia?
Autor: Siim Pulst

 

Rojava on de facto autonoomne piirkond Põhja-Süürias kurdide alal, kus toimib juba alates 2011. aastast „demokraatlik konföderalism“. Tegemist on detsentraliseeritud ühiskonnavormiga, mis põhineb radikaalsel otsedemokraatial, võrdõiguslikkusel ja ökoloogial ning vastandub teravalt nii kapitalismile, rahvusriigile kui ka patriarhismile. Tegemist on haruldase katsega rakendada suurel skaalal (Rojava pindala ja elanikkond on veidi suuremad kui Eestil) libertaarset poliitlilist ideoloogiat.

Poliitilised vasakpoolsed üle maailma tunnustavad Rojavat kui viimase aja olulisimat sotsiaalpoliitilist arengut maailmas. See toetub paljuski kurdide vabadusvõitluse revolutsioonilisele organisatsioonile, mida on aastakümneid nii ideoloogiliselt kui ka sõjaliselt juhtinud Kurdistani Tööliste Partei (PKK). Algselt oli tegemist marksistlik-leninistliku parteiga, aga 1990ndatel toimus pööre libertaarse sotsialismi poole. Märkimisväärne areng toimus pärast 1999. aastat, kui PKK juht Abdullah Öcalan vangistati. Kurdide vabadusvõitlejate ebajumal Öcalan luges üksikvangistuses palju lääne kirjandust (kõige rohkem mõjutas teda USA anarhistlik mõtleja Murray Bookchin, aga ka paljud teised libertaarsed autorid) ning töötas välja demokraatliku konföderalismi põhimõtted, mida tema kaasmaalased vabaduses rakendama asusid.

Kirjeldatud taust võib kõlada muinasjutulise arenguna, kuid ühtlasi on see ka peamine vastuolude allikas, mis annab kriitikutele alust umbusuks. PKK ja Öcalan on ühelt poolt demokraatliku konföderalismi implementeerijad ja kaitsjad, aga samal ajal tekitab nende roll ka kõige rohkem küsimusi. Kui demokraatliku konföderalismi põhimõtted meenutavad tugevalt anarhistlikku ideoloogiat (vasaklibertaarne), siis suure juhi ja domineeriva partei olemasolu ei tohiks sellega kokku käia. Kahtlused seisnevad selles, kuivõrd on liikumine mõjutatud esiteks marksistliku organisatsiooni traditsioonist (vasakautoritaarne) ja teiseks natsionalistliku iseloomuga kurdide rahvusküsimusest.

Siit ka küsimus, millele ma järgneva artikliga valgust üritan heita: kuivõrd on demokraatlik konföderalism sisult anarhistlik ideoloogia? Vaatlen esmalt, kuidas vastab see anarhismi põhitingimusele – riigile vastandumisele – ning uurin seejärel, kui sügavale libertaarsed põhimõtted ulatuvad. Lõpuks käsitlen demokraatliku konföderalismi suhet vägivallakasutusega.

 

Põhimõisted

Demokraatlik konföderalism märgib Öcalani ideoloogias eneseadministreerimise süsteemi, mis toimib alt-üles läbi rahvanõukogude erinevate tasandite (kogukonna-, linnaosa-, maakonna ja üleüldine tasand) ning on kooskõlas egalitaarsete põhimõtetega.

Anarhistliku ideoloogia all mõistan ma olulisel määral sotsiaalsetele hierarhiatele vastanduvat libertaarset ideoloogiat. Traditsiooniliselt tähendab see vastandumist eelkõige riigile, kuid tänapäevased käsitlused laienevad erinevatele dominatsiooni-suhetele. See väljendub muuhulgas feminismis ja ökologismis, mida võib vaadelda eraldiseisvate ideoloogiatena, kuid mida tavaliselt nähakse ka anarhismi juurde kuuluvatena. Nii on see vähemasti vasakpoolse anarhismiga, mis ongi siin küsimuse all.

Artikkel tugineb neljale raamatule (millest kaks väljendavad Öcalani ideoloogiat, üks kirjeldab Rojava toimimist kõrvaltvaataja pilguga ja üks vahendab Türgi kurdidest aktivistide tegemisi) ning kahele teadusartiklile, millest üks annab Rojava eksperimendile positiivse hinnangu ja teine jääb väga skeptiliseks.

 

Anarhismi esmane tingimus (riigile vastandumine) on täidetud.

Peaideoloog Öcalan tõstab küll korduvalt esile Bookchini ideid ja on temast ilmselgelt mõjutatud, kuid samas ei nimeta ta ise oma vaateid anarhistlikeks (tõsi, seda ei rõhutanud alati ka Bookchin ise, nimetades enda teooriat sotsiaalseks ökoloogiaks). Raamatus „Manifesto for a Democratic Civilization“ nimetab Öcalan anarhistlikku teooriat ja kriitikat ülimuslikuks marksistliku teooria ees, paljuski kuna see mõistab võimu korrumpeerimise põhimõtet. Ent samas ütleb ta, et ka anarhistlik traditsioon on fundamentaalselt integreeritud modernse kapitalismi süsteemi. „Nad mängivad oma rolli „mässumeelsete lastena“ üsna kompetentselt. Aga hoolimata kõigist headest kavatsustest, ei suutnud nad lõpuks vältida saamist sektiks, mis kaitses end kangekaelselt süsteemi pattude eest” (Öcalan 2015, 63). Täpsemalt heidab ta anarhismile ette suutmatust formuleerida olulisi küsimusi, läbi mille oleks võimalik süsteemist jagu saada.

Siiski näib, et Öcalani hinnang seisneb eelkõige taktikas ja puudutab ideoloogiat vaid selles osas, mis käsitleb selle rakendamist. Tema rahvusriigi vastane retoorika on aga nii selge, et ei jäta õhku kahtlusi: „Me võime defineerida demokraatiat kui mitteriikliku ühiskonna enesevalitsemist. Demokraatia on valitsemine ilma riigita; see on kogukondade võim valitseda iseennast ilma riigita“ (Öcalan 2017, 141). „Täielik demokraatia on riigitus. Täielik riigi suveräänsus on demokraatia eitus“ (Öcalan 2017, 142).

Seda kinnitavad üldiselt ka välised hinnangud. „Demokraatlik konföderalism üritab saavutada ühiskonna autonoomsust ehk ühiskonda, mis administreerib end läbi väikeste, isevalitsevate detsentraliseeritud ühikute. See toob kaasa püsiva sotsiaalse revolutsiooni, mis peegeldub sotsiaalse struktuuri igas aspektis. Kõik institutsioonid on ise-organiseeritud ja ise-administreeritud“ (Knapp et al. 2016, 44).

Siiski leiab Öcalan, et demokraatlik konföderalism võib toimida ka rahvusriigi sees, kus alt-üles struktuurid toimiks riigiseaduste kõrval. Idee poolest peaks otsedemokraatlik mudel ajapikku riigivõimu lihtsalt tarbetuks muutma. Nadje Al-Ali võttis selle raamatu eessõnas kokku: „Hoolimata oma selgelt negatiivsest hinnangust rahvusriigile, ei propageeri ta (Öcalan – S.P.) selle lammutamist, vaid esitab valitsusmudeli, mis vähendab selle võimu, samal ajal suurendades selle kodanike võimu. Mõte on radikaalse osalusdemokraatia järgimises olemasolevate rahvusriikide piirides läbi föderatsiooni ja enese-organisatsiooni” (Öcalan 2017, xi-xii). „Rahvusriik kukutatakse pikas plaanis, kui enese-organisatsiooni ja enese-valitsemise institutsioonid on paigas igal tasandil” (TATORT Kurdistan 2013, 22).

Michiel Leezenbergi kohaselt on aga just riiklust puudutavates küsimuses Öcalani ideoloogia nii ambivalentne, et sealt tuleneb kogu teooria ja praktika problemaatilisus. Ta ütleb, et riikluse vastast osa saab lugeda nii „vaikse“ kui ka „revolutsioonilise“ tõlgendusega: „Esimese puhul võib olemasolevat riiki (täpsemalt Türgit) kas ignoreerida või osaleda selle valimispoliitikas; teise puhul võib riigile vastu seista ja lõpuks seda kukutada vägivaldsemate revolutsiooniliste vahenditega“ (Leezenberg 2016, 678).

 

Süsteem toimib libertaarsetel põhimõtetel, mis näivad olevat edukad.

Michael Knappi, Anja Flachi ja Ercan Ayboga 2015. aastal kirjutatud “Revolution in Rojava: Democratic Autonomy and Women’s Liberation in the Syrian Kurdistan“ (ingliskeelne täiendatud versioon ilmus aastal 2016) kirjeldab detailselt Rojava ühiskonnakorraldust autorite välitöö kaudu, mis oli sõjaolukorda arvestades igati ulatuslik. Tekst toetub küll ohtratele allikatele, aga sealt kumab siiski läbi, et autorite isiklik seisukoht on selgelt revolutsiooni toetav. Kaootilises olukorras ongi isiklikud hinnangud pildi kokkupanekul paratamatult olulised, aga samas tuleb nende järeldustesse suhtuda teatava ettevaatlikkusega.

Igatahes annavad nad süsteemile väga positiivse hinnangu ning kinnitavad, et ühiskonnakorraldus toimub tõesti egalitaarsetel põhimõtetel. Eriti palju kiitust saavad autoritelt otsedemokraatlik nõukogude süsteem ning feministlikud ja teisi vähemusi puudutavad arengud. Ökoloogia osas ei ole praktikas suuri edusamme astutud, kuid see kirjutatakse paljuski sõjaolukorra ja majandusembargo arvele, mis jätavad keskkonnasäästlikkuse momendil prioriteetide hulgas madalamale.

Raamatu eessõna autor, anarhistist antropoloog David Graeber külastas samuti lühiajaliselt Rojavat ja oli egalitaarsete arengute osas väga optimistlik, kuid ühe võimaliku ohukohana tõi ta välja klassi-küsimuse. „Pierre Bourdieu terminoloogiat kasutades: majanduslik kapital on osaliselt võõrandatud, sotsiaalne kapital on mõneti ümberjaotatud, aga kultuurilist kapitali – ja eriti klassi-harjumusi – on vaevalt puudutatud” (Knapp et al. 2016, xix). „Kui neid struktuure otseselt ei adresseerita, kipuvad need alati end uuesti kinnitama.“

Leezenberg ei eita sotsiaalse õigluse edusamme, eriti väljapaistvalt feminismi osas, samuti ei ole demokraatliku autonoomia ja konföderalismi kontseptsioonid tema meelest puhtalt propagandistlikud vahendid. Ent tema hinnangul on PKK mõjud liikumisele selgelt tuntavad, mistõttu valitseb ideoloogia ja praktika vahel siiski selge dissonants. „…esiparteile (party vanguardism – S.P.) suunatud teoreetilise kriitika puudumine on vaikselt legitimiseerinud ja mitte-nii-vaikselt taaskinnitanud PKK hegemoonia organisatsiooni kõigil tasemetel, mille tulemusel on Rojava laboratooriumist saanud midagi, mis meenutab väga Lenini ühe-partei riigikest…” (Leezenberg 2016, 678). Leninistliku esipartei kõrval toob Leezenberg välja ka Öcalani stalinistliku isikukultuse.

Leezenberg toetub inimõiguste organisatsioonide (Amnesty International, Human Rights Watch ja International Crisis Group) raportites leiduvatele etteheidetele ja väidab, et tegelikult domineerib kogu liikumist üks partei. „Teistel kurdi poliitilistel parteidel on kas keelatud osaleda kohalikel valimistel või on muul moel nende tegemisi ja liikumisi rängalt piiratud” (Leezenberg 2016, 683). Ta heidab nii lääne vasakpoolsetele aktivistidele kui ka liberaalidele ette Rojava ideede kriitikavaba levitamist. „Enamus neist hinnangutest ignoreerivad või varjavad silmatorkavat lahknevust riigitu demokraatia või autonoomse enese-organiseerumise ideaali, ideoloogia või diskursuse ning rangelt hierarhilise organisatsioonilise leninliku esipartei vahel” (Leezenberg 2016, 683). „Eriti murettekitavad on PYD (põhipartei – S.P.) viisid tegelemaks individuaalse lahkarvamusega, rääkimata organiseeritud opositsioonist. Praktikas reprodutseerivad selle anarhistlikud ideaalid PKK ühe partei võimu” (Leezenberg 2016, 685).

Rojava süsteemi toetajad kinnitavad omalt poolt, et valitsemisse on kaasatud kõik vähemused ja parteid, kes on ise koostööks valmis. Demokraatlik konföderalism toetuvat mitte parteisüsteemile, vaid otsedemokraatlikule nõukogude süsteemile, ja sellist ühiskonnakorraldust kaitstakse elanikkonna väidetava kõrge poolehoiu ja osalusega. Inimõiguste vastaseid süüdistusi põhjendatakse sõjaolukorra ja kaosega, mistõttu on paratamatu näiteks sõjaväekohustus meestele. 

 

Võtmeküsimus on selles, kellele kuulub reaalne võim ning kuidas kasutab see sõjalist jõudu.

2014. aastal loodi otsedemokraatliku võimustruktuuri kõrvale täiendav administreerimis-struktuur, mis meenutab meile tuttavat valitsust – seadusandlik ja täidesaatev organ, omavalitsused, ministrid jne. Siiani ei ole päris selge, millises (jõu)vahekorras need kaks võimustruktuuri üksteise suhtes on, kuigi revolutsiooni pooldajate kohaselt on alt-üles võim ülimuslik ning ülevalt-alla võim pigem administratiivne ja esinduslik, et oleks võimalik luua riikidega diplomaatilisi suhteid ja loota rahvusvahelist tunnustust. Kuna regioonis on palju vastanduvaid poliitilisi huvisid, on keeruline distantsilt selgeks teha, kellele kuulub reaalne võim – kas see liigub alt-üles või ülevalt-alla. Või on mõlema süsteemi taga hoopis üksainus partei (PYD ehk PKK käepikendus), nagu väidab Leezenberg.

Eeldatavasti kuulub võim sellele, kes juhib sõjalist jõudu, ning Graeberi väitel allusid kohalikud korrakaitsjad mitte ülevalt-alla võimustruktuurile, vaid kohalikele assambleedele. „Näis olevat tugev põhimõtte küsimus, et igaüks, kes kandis relva, oli lõpuks vastutav alt-üles struktuuridele, mitte ülevalt-alla – ja kui nii ei olnud, pidi midagi kohutavalt valesti olema” (Knapp et al. 2016, xviii).

Knappi ja Jongerdeni järgi ei ole õige pidada Rojava sõjaväge PYD partei armeeks. „…see ei vasta tõele, sest see on nõukogude ja nende parlamentide demokraatliku kontrolli all ning selle liikmed ja komandörid tulevad erinevatest parteidest ja etnokultuurilistest taustadest – seda on kinnitanud meie vaatlused korduvatel külastustel Rojavas” (Knapp ja Jongerden  2014, 95).

Rojava kaitsjad läänes rõhutavad tihti isiklikke kogemusi, mida nad kohapealt hankinud on. Samamoodi on vabatahtlikena seal abiks käinud inimeste hinnangud valdavalt kiitvad, kuigi on ka selge, et Rojavasse sõites oma eluga riskides on nad juba maailmavaateliselt kallutatud seal toimuvat heaks kiitma. Leezebergi uurimustöö põhineb aga Öcalani tekstide lugemisel, raportitel ja kaugintervjuudel, sest ta hindas välitööd valitsevates tingimustes sisuliselt võimatuks (Leezenberg 2016, 672).

Knapp ja teised tõstavad esile ka relvajõudude ideoloogilist organiseeritust ja haridust, millele pannakse Rojavas tugevat rõhku. „Isegi pärast akadeemia-treeningu lõppu naasevad nad (korrakaitsjad – S.P.) iga 15 päeva tagant täiendavale harimisele inimõigustes” (Knapp et al. 2016, 173). Sõduritele ja korrakaitsjatele sisendatav ideoloogia lähtub Öcalani teooriatest, taandudes seega egalitaarsele otsedemokraatiale. Korrakaitsjad töötavad tavaliselt vabatahtlikena teise töö kõrvalt, nad ei kanna paguneid ja valivad iga kuu ise enda seast komandörid.

Demokraatliku konföderalismi pooldajate kohaselt kasutatakse jõudu ainult enesekaitseks, kuid see kehtib ka ideoloogia suhtes. „Minnes palju kaugemale traditsioonilisest militaarsest kaitsest, kasutab legitiimne enesekaitse valgustust ja haridust, et kaitsta vabadusvõitluse saavutusi, ja organiseerib rahvast meedia ja psühholoogilise sõjategevuse vastu” (TATORT Kurdistan 2013, 22).

Leezenbergi järgi on selline legitiimse enesekaitse kontseptsioon aga mitmeti mõistetav ning võib soovi korral õigustada mitmesugust vägivalda, mis väljendub kogu liikumise militariseerumises. „Selle kõige dramaatilisemaks – kui mitte öelda saatuslikuks – tagajärjeks on olnud sissitegevuse kandumine mägedest kurdide linnadesse. See taktika, mis on inspireeritud hiljutisest edukast sissivõitlusest Kobanes, on toonud kaasa pretsedenditu lammutustöö kurdi linnades Kagu-Türgis” (Leezenberg 2016, 686).

Ühe vabadusvõitleja on teise jaoks terrorist ja nii pole imestada, et kurdide toetajate silmis on Türgis aset leidnud konfliktide süüdlaseks hoopis riik. Pealegi loeb Türgi terroristlikuks ka Rojava liikumist, toetas Süüria kodusõjas väidetavalt islamiäärmuslasi ning on ka ise sõjaliselt sekkunud. Sõjaolukorra ja keelebarjääri tõttu jõuab info läände viivitusega ning kuna regioonis on palju erinevate poliitiliste huvidega osapooli, on raportid pahatihti vastuolulised ning vajavad interpreteerimisel eriti kriitilist meelt.

 

Kirjandus

Knapp, Michael, Anja Flach & Ercan Ayboğa. 2016. Revolution in Rojava: Democratic Autonomy and Women’s Liberation in Syrian Kurdistan. London: Pluto Press.

Knapp, Michael & Joost Jongerden. 2014. „Communal Democracy: The Social Contract and Confederalism in Rojava.“ Comparative Islamic Studies 10 (1): 87-109.

Leezenberg, Michiel. 2016. „The ambiguities of democratic autonomy: the Kurdish movement in Turkey and Rojava.“ Southeast European and Black Sea Studies 16 (4): 671-690

TATORT Kurdistan. 2013. Democratic Autonomy in North Kurdistan. The Council Movement, Gender Liberation, and Ecology—in Practice. A Reconnaissance into Southeastern Turkey. Porsgrunn: New Compass Press.

Öcalan, Abdullah. 2015. Civilization: The Age of Masked Gods and Disguised Kings, Manifesto for a Democratic Civilization: Volume I. Porsgrunn & Köln: New Compass Press.

Öcalan, Abdullah. 2017. The Political Thought of Abdullah Öcalan: Kurdistan, Women’s Revolution and Democratic Confederalism. London: Pluto Press.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply