';

Johannes Voltri: Omaanis kultuure ühendamas

Johannes Voltri: Omaanis kultuure ühendamas
Autor: Johannes Voltri

 

Kas Sina teadsid, et omaanlaste üheks rahvusroaks on halvaa, mida tuleb juua kohviga ja millel pole Eestis ja Soomes müüdama halvaaga mitte midagi pistmist? Või et ka kõrbes võib hommikuks magamiskott paksust kastest läbimärg olla? Mina ei teadnud, kuniks ma Omaani viiepäevasele kõrberännakule suundusin.

Püüe eristada öösel liivaluite peal natuke heledamat linnutee tähevööd ülejäänud taevas selgelt siretavatest tähtedest samal ajal, kui kaamlid ja pea kõik teised matkasellid taamal madalal telkides juba narisevad, võib vast olla üks parimaid tegevusi, millest end koolivaheajal avastada.

Tähistaevas Omaani kõrberiigi kohal ei ole mitte ainuke aspekt selle riigi ja kultuuri juures, mis võib eestlasele üllatavalt tuttav tunduda. See aga ei tähenda, et omaani kultuur eesti omaga sarnane oleks – vastupidi, erisusi on silmata palju lihtsam.

Mul oli võimalus olla üks viieteistkümnest noorest, kes valiti UNESCO ja Omaani haridusministeeriumi rahastet viiepäevasele kõrberännakule. Loogika on lihtne – pooled noored olid araabia riikidest (Tuneesiast, Liibüast, Jordaaniast, Egiptusest, Omaanist), teine pool aga lääneriikidest (Eestist, Soomest, Sloveeniast, Suurbritanniast ja USAst). Inimesed pannakse ilma elektri ja internetita kõrbekeskkonda n-ö „kinni“, kus nad siis rahus maailma asjade üle saavad arutada – väärtushinnangutest ja stereotüüpidest elukommete ja poliitikani.

Pildi autor: Johannes Voltri

Kõrbes koos rändamine on üks parimaid viise, kuidas teiste inimeste ja kultuuridega tuttavaks saada. Ühelt poolt on ränduritel üks siht ja suund, mille poole koos liikuda, teisalt on kellegagi koos jalutamine piisavalt eraviisiline tegevus, kus mugavalt kahekõnesse laskuda, aga vajadusel ka üksi ümberkaudset loodusilu naudelda ja omi mõtteid mõlgutada.  

Olles huvitet poliitikast, olid ka minu keskustelud kaasränduritega peamiselt poliitilised. Nii näiteks uurisin araablastelt, mis on nende jaoks suurem väärtus, kas stabiilsus või demokraatia. Tuli välja, et araabia noored ei väärtusta demokraatiat üldse mitte nii palju kui meie. Need, kes olid Egiptusest, Liibüast või Tuneesiast ja olid läbi elanud Araabia kevade väitsid, et elu enne 2011. aastat oli olnud siiski palju parem. Kuigi kevad võib tuua uut tuult ja uut hingamist, on paratamatult demokraatia pahupooleks see, et levima võivad hakata äärmuslikud ideed, mis varasemas autokraatlikus riigisüsteemis olid vaka all. Just nii juhtus näiteks Egiptuses, kus ajutiselt sai võimule Moslemi Vennaskond. Sama võib väita ka Liibüa kohta, kus islamiäärmuslastel on varasemast suurem kõlapind. Ühtlasi on Põhja-Aafrika riigid praegu suurtes majanduslikes raskustes, mistõttu ei ole tavainimesed seda paljuräägitud „uut hingamist“ veel täiel nahal tundnud.

Pildi autor: Pete Allison

Ka omaanlased ei väärtustanud demokraatiat nii palju, olles rahul selle rahu ja stabiilsusega, mida sultan neile praegu pakub. Omaan on teatavasti üks seitsmest absoluutsest monarhiast maailmas, Brunei, Qatari, Saudi Araabia, Svaasimaa, Vatikani ja Araabia Ühendemiraatide kõrval. Riigi elatustase on võrreldav Lääne-Euroopaga ning kuna omaanidel pole varem demokraatiat olnud, siis ei osata seda ka niivõrd igatseda.

Poliitika ei olnud muidugi ainuke asi, millest kõrbes viis päeva järjest vestelda. Kaetud said ka muud teemad religioonist ja LGBTst kohaliku kohtigukultuurini. Näiteks oli huvitav teada saada, et kui Eestis tundub sotsiaalmeedias kaaslase leidmine veel suhteliselt stigmatiseeritud olevat, siis Omaanis on sotsiaalmeedia (nt Facebook, Instagram) justnimelt kõige populaarsemad kohad uute inimestega tutvumiseks.

Noored, kes programmi valiti ei olnud teps mitte suvalised. Vastupidi, nad olid läbi käinud tiheda valikuprotsessi, kus eelistati neid, kes varasemalt juba ühiskondliku või kogukondliku aktiivsusega silma olid paistnud. Nagu ka programmis endas rõhutatakse, otsitakse noori, kel on soovi tulevikus kõrgemale pürgida ning midagi oma kogukonna heaks ära teha, olgu see siis mistahes elualal. Keskpäraseid Joosepeid pigem ei oodata.

Programmi kandideerimine on üllatuslikult lihtne. Tuleb jälgida lihtsalt Connecting Cultures Facebooki lehte, kus hiliskevadel kandideerimisavaldust levitatakse. Kandideerimise tärmin ise on kuskil varasügisel. Täidad lühikese avalduse ära ja kõik – ei mingeid motivatsioonikirju ega soovituskirju, isegi CV-d ei küsita. Tahaksin siinkohal tänada sõpra Peeter Palsi, kes eelmisel aastal samuti programmis osales ning minule sellest edasi jutustas.  

Pildi autor: Hermanni Ahtiainen
Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply