';

Persoon: Anna Linda Tomp

Persoon: Anna Linda Tomp

Anna Linda Tompi õpingud Tartu Ülikooli riigiteaduste erialal algasid 2015. aastal ja praegu õpib ta bakalaureusetasemel laiendatud peaerialal. Anna Linda töötas 2017. aastal Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis. Ta räägib intervjuus oma varasematest tegemistest, põnevast töökogemusest ja elust Brüsselis. Intervjuu viis läbi Anna-Riin Meensalu.

Kuna sa oled juba 2015. aastast riigiteadustega tegelenud, siis kindlasti on mõned teemad, mis on sulle südamelähedasemaks kujunenud. Millega sa meelsasti tegeled ja mis huvitavad sind rohkem?

Ülikooli astudes oli mul lihtsalt üleüldine uudishimu maailmas toimuva vastu ja jälgisin pingsalt päevapoliitikat. Aga ma arvan, et esimese aastaga tekkis rohkem huvi Ladina-Ameerika poliitika ning ehk kummalisel kombel ka HIV-poliitika vastu – mingi uurimistöö raames hakkasin lähemalt uurima, kuidas on ülemaailmselt seda kriisi lahendatud, ning siis olen püüdnud ennast selle teemaga kursis hoida. Ja sooline võrdõiguslikkus ka kindlasti.

Sa oled RSRi liige – millega sa seal tegeled?

Ma olen RSRi president praegu. Kui varem tegelesin ennekõike raadioga, aeg-ajalt kirjutasin  ka Müürilehte ning kutsusime loenguesinejaid, siis nüüd püüan asju enam-vähem järjel hoida, koordineerida ning teha nii, et kõigil oleks tore.

Kas sa oled ka mõnes teises organisatsioonis või liikumises, kasvõi ülikooli väliselt?

Otseselt mitte… ja isegi kaudselt mitte. Olen natukene YFU Eestiga tegelenud, aga see jääb mitme aasta taha.

Enne kui sa Brüsselisse läksid, olid sa kunagi praktikal käinud, kas Eestis või mujal?

Jah, ma käisin esimese aasta suvel Genfis. Eesti esindus rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis ootab praktikante igaks Inimõiguste Nõukogu istungisessiooniks, mis on kolm või neli korda aastas. Üks langes täpselt suvele ja siis ma sain praktiseerida/olla kolm nädalat ÜRO Euroopa peahoones.

Millega tegelesid seal ja miks sa tahtsid sinna üldse minna?

Ma arvan, et ma kandideerisin kiiremini, kui ma läbi mõtlesin, mis ma seal tegema hakkan. Aga kokkuvõttes osalesin istungitel ja kõrvalüritustel ning raporteerisin, mis seal toimus, sellele diplomaadile, kes mu praktikat juhendas. Jagasime enam-vähem [teise praktikandiga] ülesanded ära. Ühe korra sain peasaalis sõnavõtu esitada ja siis kahel korral draftisime kaaspraktikandiga sõnavõtu.

Kuidas sa tagantjärele seda kogemust hindad? Kuidas jäid rahule, kas see tuli kasuks sulle?

Jah, kindlasti tuli see kasuks ja tekitas veelgi suuremat soovi pühenduda õpingutele. Mul tekkis seal mingil määral selline selguse hetk, kui palju peab õppima, et jõuda sellisesse valdkonda tulevikus

Millises asutuses sa Brüsselis töötasid? Mis motiveeris sinna minema?

Ma olin Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Seal oli programm noortele, mis kestis terve aasta – kuus kuud enne eesistumist ja kuus kuud eesistumise ajal ehk siis terve eesistumise periood. Iga valdkond võttis ühe assistendi, alates siis sotsiaal- ja justiitsteemadest, arengukoostöö, siseasjad ja nii edasi. Mina olin Euroopa Liidu Nõukogu üldasjade töögrupi ja institutsioonidevaheliste suhete meeskonnas. Tegelikult pakkus mulle esialgu huvi sotsiaalvaldkond, sest nagu ma enne mainisin, huvitab mind rahva- ja globaalne tervis. Kandideerisin sinna, aga paraku oli üks kandidaat igas asjas paari kriteeriumi võrra sobivam. See-eest pani minu kandidatuuri tähele minu sealne ülemus, kellega läbisin edukalt intervjuu. Üks intervjuudest oli telefoni teel Berliini kiirteel läbi tunnelite sõites (oli palju katkestusi), aga õnneks läks see hästi. Olen ülimalt rahul, et just sinna meeskonda sattusin, sest koostöö kolleegidega toimis suurepäraselt ning valdkond oli huvitav.

Kaua see kandideerimisprotsess sul aega võttis ja mis peale intervjuu pidid veel tegema?

Kui ma õigesti mäletan, siis äkki septembri keskel või septembri lõpus oli esimene kutse. Umbes kell kaks öösel nägin seda ja siis kella kolmeks olin juba esimesed dokumendid ära saatnud. Paar nädalat hiljem tuli esimene kõne Välisministeeriumilt, et intervjuu teha. Ma tegin Skype’i intervjuu Riigikantselei ja Välisministeeriumi personaliosakonnaga ning esinduse sotsiaaltiimiga. Natukene hiljem tuli meil, et kaks tiimi sooviks veel minuga rääkida – üks neist oli Euroopa Parlamendi meeskond ja veel eesistumise kalendri planeerimise meeskond. See intervjuu toimus nädal või kaks hiljem. Ja 25. novembriks sain ma vastuse, et olen oodatud.

Kus sa seda kutset üldse nägid? Kas mingi meil läks laiali või nägid mõnel lehel?

Ma arvan, et nägin Facebookis või ma ise sirvisin Välisministeeriumi lehte.

Millal sul täpselt see töölolemine algas?

Ma jõudsin kohale 4. jaanuaril. Ametlikult algas mu tööleping jaanuari algusest.

Ja siis terve aasta?

Jah, just.

Millega sa konkreetselt tegelesid? Millised nägid välja su tööülesanded?

Assistendina peamiselt tugi: üleüldine korraldus, logistika, valitsusliikmete visiitide planeerimine, eriesindajate Matti Maasika ja Märt Kivise visiitide planeerimine ja abistamine. Ma suhtlesin erinevate kontoritega, et kohtumisi kokku leppida, näiteks parlamendisaadikute või kõrgete ametnike. Ma osalesin ka Euroopa Liidu Nõukogus üldasjade töögrupi kohtumistel, aitasin neid planeerida ja liikmesriikidega suhelda. Samuti koostasin aeg-ajalt taustamaterjale erinevateks kohtumisteks parlamendisaadikutega. Need korrad, kui ma sain Strasbourgi kaasa sõita, osalesin seal, aitasin esinduse kolleege parlamendihoones, osalesin täiskogu istungitel ning suhtlesin tihedalt Euroopa Parlamendi protokolliteenistusega. Peamiselt siis korraldamine ja planeerimine.

Su põhitöö oli Brüsselis, aga mõnikord tuli minna ka Strasbourgi – kas töö viis sind kuhugi mujale ka?

Ei, ainult Strasbourgis käisin.

Mis oli selle töö juures põnev ja mis oli raske või tüütu? Millised olid head ja halvad küljed selle töö juures?

Ma arvan, et kõige ägedam selle töö oli juures see, et väga kauged teemad said sellisteks household name’ideks. Vahel juhtus, et pühapäeva hommikul vaatad näiteks, et mingi võõras number helistab, aga tuleb välja, et hoopis parlamendi peasekretäri kontorist helistatakse. Et sellised tavalised asjad kuulusid nagu igapäevaelusse. Jah, et puutud tihedalt kokku ministrite tööga ja teed kõik, et neil läheksid asjad sujuvalt.

Raske oli kindlasti see, et järsku oli hästi suur vastutus. Et said aru, et kui pealtnäha sellised väiksed asjad lähevad viltu või ei ole õigel ajal kohal, siis võib näiteks terve visiit väga kiiresti… kas nüüd just untsu minna, aga mõned tõrked võivad seal esineda. Just, ma arvan, et peamiselt oli raske see vastutus, mis samas õpetas nii palju, et nüüd on pingetaluvus ikka kordades  suurem ning valulävi on tõusnud. Ma arvan, et suudan nüüd paremini eristada olulist ebaolulisest.

Äkki sulle meenub seoses tööga mõni huvitav seik, mõni lugu?

Üks tore seik, mis aastat hästi kirjeldab: potsatas postkasti kiri ühelt Euroopa Parlamendi fraktsiooni juhilt. Saajaid oli kolm: Jean-Claude Juncker, Donald Tuski assistent ja Anna Linda. Sellistele hetkedele on tore mõelda ning tagantjärele jõuab kohale, millises keskkonnas möödus too uskumatu aasta.

Kas sul juhtus töö käigus ka mõni apsakas või vahejuhtum, mis selles olukorras tundus väga suur asi, aga praegu tagasi vaadates pigem õppisid sellest?

Ma arvan, et kõik, mis oli juulikuu alguses, kui eesistumine algas ja kui peaaegu kõik valitsuse liikmed käisid Brüsselis parlamendis Eesti prioriteete tutvustamas… Ma ei tea, terve see nädal aega, kui ma hommikust ööni planeerisin seda visiiti, siis tundus kõik maailmalõpuna ning tundus, et ma ei saa sellega hakkama. Ma kartsin, et kõik läheb nii untsu, et ma ei tule sellest välja. Aga õnneks tagantjärele vaadates läks päris okeilt. See ei olegi konkreetselt nagu apsakas, aga lihtsalt see pinge, mis tol hetkel oli, võib-olla hägustas seda objektiivset nägemust.

Kui pikk su tööpäev oli?

Kui ei olnud täiskoguistungite-eelne periood või muu kiirem aeg, siis ikka üheksast viie-kuueni. Muidugi ei olnud nii, et kell viis pastakas kukkus. Oli ka palju pikemaid päevi, kaheksani või üheksani-kümneni jäämine ei olnud üldse mitte erand. Eeldati ja oli okei ka pühapäeviti tööle minna. Aga õnneks ma ei pidanud iga kord käima.

Kas olid tööl viis päeva nädalas või tegid tööd nii, kuidas vaja oli?

Ma lähtusin ikka sellest, et viis päeva nädalas, aga kogu aeg olin mõttega asja juures – päris nii ei olnud, et laupäeval kõik unustasin. Ma ikka tšekkasin meile ja kui oli vaja, siis tegelesin ka laupäeviti ja pühapäeviti asjadega.

Sul olid su tavalised tööülesanded, mis puudutasid korraldamist ja nii edasi, aga kas sa osalesid ka mõnel suuremal üritusel või konverentsil?

Nii ja naa. Ma vabast ajast väga ei osalenud, sest tundsin, et kui vähegi võimalik, siis tahaks täiesti teise valdkonda lülituda. Aga jah, sain enda huvide järgi ka enam-vähem käia. Kui näiteks plenaari- või seal täiskoguistungil oli teemaks naiste õigused, siis lubati minul seda teemat katta… Jah, näiteks paneeldiskussioonid parlamendis global gag rule’ist, sain neil osaleda. Võimalusi ennast harida oli küll.

Millised su varasemad oskused tulid töö juures kasuks?

Ma arvan, et ma ei oleks saanud ilma prantsuse keele oskuseta hakkama. Ja ma arvan, et see oli ka suur pluss minu juures ning prantsuse keele oskamine oli üks põhjus, miks just mind valiti. Kontoris rääkisime eesti keeles ja enamik suhtlusest muidugi oli inglise keeles, aga parlamendis oli palju asju, mida sai korda ajada ainult prantsuse keeles. Samamoodi ka Strasbourgis, kus prantsuse keeleta ilmselt hakkama ei oleks saanud.

Kui sulle sobib sellest rääkida, siis kuidas olid lood tasuga? Ja kas sa said lisaks tasule mingeid muid hüvesid?

Ma sain ikka enda töötasust ära elatud ja ei saa öelda, et puuduse all oleks pidanud kannatama. Ja see oli tore, et lähetusekulud kaeti ja et ei pidanud muretsema, et kuna ma olen noor ja ennekõike ajutine töötaja, siis midagi jääb tegemata.

Mingeid toetusi näiteks eluaseme osas ei saanud? Või oligi ainult töötasu?

Jah, mul oli fikseeritud töötasu ning mingit reisi- ja elamiskulude katmist ei olnud.

Milliseid tipp-poliitikuid sa oma töölolemise perioodi jooksul kohtasid? Junckerit nägid? Merkelit?

Jah, Junckerit nägin, kohtusime Strasbourgis päris mitu korda. Merkelit kahjuks ei näinud, aga ma nägin Saksa presidenti Steinmeierit. Mõtlen, kes seal veel kõik koos olid… Muidugi Tajani, Juncker, Klaus Welle, Euroopa Parlamendi tipp-poliitikud nagu Guy Verhofstadt, Donald Tusk. Muidugi  ka Janus Korwin-Mikket, kes on Poola iseseisev saadik – see, kes naiste õiguste kohta rääkis.

Kuidas sulle Brüsselis elamine üldiselt meeldis? Millega sa tööväliselt tegelesid?

Hullult meeldis. Ma olen varem Brüsselis elanud, aga hästi huvitav oli täheldada, et see, kuidas ma Brüsselit nägin lapsepõlves, oli täiesti teistmoodi. Ma õppisin tegelikult uuesti linna tundma – ma õppisin tundma linna, mida ma arvasin, et ma teadsin. Ma elasin seal Aafrika piirkonnas ehk Matonges – väga kirev keskkond oli. Ja muidu vabal ajal püüdsin ennast muusikaskeenega kurssi viia ning enamik sõpru, kes mul seal aasta jooksul tekkisid, ongi kas DJ-d või lihtsalt muusikaentusiastid.

Kas sul olid siis juba linnas tuttavad ees või pidid inimestega nullist kontakti looma?

Jah, tegelikult oli palju endiseid koolikaaslaseid, aga kellega enam ei suhelnud, nii et võiks öelda, et üks-kaks sõpra oli jäänud. Ehk siis pigem leidsin uued inimesed.

Kuidas sa seda kogemust tagantjärele tervikuna hindad?

Ma arvan, et see oli ülimalt vajalik ja elumuutev. See andis väga hea pildi sellest, kuidas toimib üks riigiasutus või üleüldiselt riigisektor. Kuna see oli valdkonna poolest horisontaalne meeskond, siis sai kõikide valdkondadega kokku puutuda. Tekkis veidi selgem pilt sellest, mida ma ise võib-olla tahaksin rohkem edasi teha. Isiklikult ka õppisin väga palju, sest nagu ütlesin, tekkisid pingetaluvus ja kiirreageerimise oskus ning üleüldiselt arenesid väga vajalikud oskused, mis on tarvis, et sellises kohas vastu pidada.

Kas sulle tehti ka mõni ettepanek edasiseks koostööks? Ja kas sa näed oma tulevikku seotuna selle institutsiooniga või selle valdkonnaga üldiselt?

Konkreetset ettepanekut ei tehtud, sest teada oli, et ma lähen kooli tagasi, seda minu jaoks suurima heameelega muidugi. Ehk sellist ettepanekut ei tulnud. Aga ma arvan, et mul tekkisid seal väga head kontaktid – mitte lihtsalt selles mõttes, et nüüd on tööalased kontaktid, kelle poole pöörduda, vaid lihtsalt sellised inimesed, kelle poole pigem alt üles vaadata või kes võib-olla täidavad mingil määral mentori rolli. Kindlasti on motivatsiooni, et sinna valdkonda tagasi minna… või pigem siis minna edasi järgmisele astmele.

Milliseid soovitusi sa annaksid neile, kes mõtlevad kunagi minna sellistesse asutustesse või üldse välismaale praktikale?

Ma arvan, et kui on vähegi võimalus kas või proovida, siis kindlasti tasub. Jah, tihti on need praktikad tasustamata ja see võib tulla takistuseks, aga kui on võimalik näiteks pikemaks perioodiks jääda, siis on võimalik taotleda Euroopa Liidu / Erasmus+ välispraktika toetust. Kindlasti soovitan proovida, sest see annab väga-väga palju juurde ja tasub julge olla.

Kuidas sul Eestisse tagasi tulles on kohanemisega läinud?

Mingit sellist kohanemisperioodi isegi ei ole olnud. Kuna siin ootas nii teistmoodi elu või noh, tuttav elu jälle, siis ei olnud mingit probleemi ümberlülitumisega. Kuna kooli naasmine oli kindel, ei olnud ka seda tööotsimismuret, et… kõik oli väga hästi.

Kas sa tahad ise veel midagi lõpetuseks öelda?

Ma arvasin, et ma tean Euroopa Liidust nii mõndagi. Ma tõesti arvasin, et ma ikka olen huvitatud ja tean küll, kuidas need asutused ja istungid toimivad. Tegelikult alles kuskil kolm või neli kuud pärast töö algust sain enam-vähem aru, et kuidas päriselt asjad toimivad. Et see oli päris hämmastav – alguses oli küll natukene peataolek kohati.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply