';

Koolipingist klassi ette. Intervjuu tudengitest seminarijuhendajatega

Koolipingist klassi ette. Intervjuu tudengitest seminarijuhendajatega
Autor: Daniel Tamm

 

Möödunud semestril võis mõnes seminaris leida õpetajatoolist ka kaastudengeid, kellele oli usaldatud seminaride juhendamise vastutusrikas töö. Rahvusvahelise poliitika kursusel suunas arutelu Johannes Vahe, kes õpib ise Skytte instituudi rahvusvaheliste suhete magistriprogrammi esimesel aastal ning Poliitikateooria klassikute aines Andres Reimann, kellel on käsil riigiteaduste bakalaureuse viimane aasta. Kusjuures viimane juhendab seminare ka käesoleval semestril, sedapuhku küll Poliitikateooria probleemide ja vaidluste raames. Poliitikalaborit esindav Daniel Tamm tegi kummalegi välja tassi teed, et kuulda lähemalt, mida nad saadud kogemusest arvavad, mida teistele soovitada oskavad ja mille osas nüüd ise targemad on.

 

Kuidas teist seminarijuhendajad said?

J: Mulle tuli Raul Toomla ise seda posti pakkuma. Me tundsime juba varem ka, muuseas Rahvusvaheliste Suhete Ringi kaudu. Mina mõtlesin, et miks mitte. 

A: Ma sain suvel Eva Piirimäega kokku, et arutada lõputöö teemat ja siis see tuli kuidagi jutuks, et mul sügissemestril aineid pole, mille peale Eva kostis, et väga hea saad kohe õpetama hakata. Suve lõpus panime asjad paika ja nii ta läks.

 

Ja mis teie ülesanded olid?

J: Esiteks tuli kõik need teemad endale ise selgeks teha. Mina võtsin endale eesmärgiks, et ma oskaksin vastata ükskõik millisele küsimusele, mis seminaris tekkida võib. Ehk siis hästi palju iseseisvat tööd, rohkem kui mõnda ainet ise õppides. 

A: Üldised ülesanded olid seminaride andmine ning kodutööde ja esseede parandamine ja tagasisidestamine. Kui ma proovisin umbes arvutada, kui palju töötunde kokku kulus, siis sain kusagil 250 tundi. Kõik algas materjalide läbivaatamisest. Kõigepealt kohustuslikud ja siis need, mille Eva ise juurde saatis. Siis tuli paika panna seminari struktuur. Üks minu peamisi eesmärke oli ennast mitte korrata ehk siis mõelda iga kord välja midagi huvitavat, alustada näiteks mõne looga või kajastada kohalikke debatte. Nagu näiteks Ahto Lobjaka ja Mihhail Lotmani oma Marxi puhul. Montesquieu tunnis rääkisin aga loo oma vanaemast ja vaatlesime seda Montesquieu vabaduse mõistete kontekstis. Kõikide nende detailide läbi mõtlemine võtab päris palju aega. Esitatavate küsimuste peale ma väga ei mõelnud, nendega lootsin jooksvalt hakkama saada. Samas struktuuri ei tohi ka liiga jäigalt paika panna, et siin räägin sellise tiraadi ja seal sellise, pigem proovisin luua mingeid pidepunkte. Et katta ära põhimõisted, vaadata kuhu on see debatt tänaseks jõunud ja analüüsida ka seda, kuidas autor oma kaasaega mõjutas ja selle kontekstiga suhestus. 

J: Ma lisaksin juurde, et struktuur on tõesti oluline, aga mina tahtsin oma käed ka vabad hoida. Otsisin juurde näiteks videoid, mida näidata, juhul kui teema peaks sinna kalduma, aga nii kindlat plaani polnud. Veel hindasin ma seda, et kõik töötaksid alati kaasa. Mulle endale ei meeldi eriti teemas nii kinni olemine. Ehk siis kui keegi vedas arutelu tunni materjalidest eemale, siis jätkasime ikka. Kui näiteks OPECist [Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon toim.] rääkides tekkis küsimus, kuidas üldse kujuneb nafta hind, siis läksime sellega edasi.

Kui ma proovisin umbes arvutada, kui palju töötunde kokku kulus, siis sain kusagil 250 tundi – Andres

 

Kui palju tuli teil tundide sisu kooskõlastada? Kas selle osas anti täitsa vabad käed või soovisid vastutavad õppejõud midagi siiski seirata?

A: Väga vähe. Pigem olid need üldised soovitused selle osas, mis mõistetele rohkem tähelepanu pöörata. Kindlasti ei olnud midagi sellist, et saadetaks mingi konspekt või esitlus, mida siis klassile ette kanda. Ja see on ainult positiivne. Sisuliselt oleks võinud seal ükskõik mida teha.

J: Mul oli umbes sama. Alates seminari struktuurist kuni selle sisuni oli kõik vaja ise välja töötada. Raul näitas kätte ainult kaks raamatut, et nende ümber see kursus ringleb ja soovitas neid sirvida. 

A: Samas sekundaarkirjandust saatis Eva mulle kogu aeg. Või soovitas mulle temaatilisi üritusi, kuhu minna. Aga kõik oli siiski eesmärgistatud, et saada parem pilt mingi mõtleja teesidest ja sellest, kuidas neid on läbi aja vaadatud ja milline on tänane debatt.

Kui kohustuslik tekst ei meeldi või on liiga keeruline, siis proovi endale see teema muul moel selgeks teha ja õppekava kastist natuke välja mõelda. Peamine on ikkagi see, et seminaris silmad säraksid – Johannes

 

Mida te õpetamise käigus ise õppisite?

J: Õpetamine ongi parim viis õppimiseks. Esiteks sa räägid selle asja mitu korda läbi, teiseks sa uurid need materjalid mitu korda läbi. Veel arendas see avaliku esinemise oskust ja andis ülevaate ka ametist endast. Et kui tunnis on näiteks inimesed, kes ei tee nii palju kaasa, siis mida nendega teha. Palju spetsiifilisi asju, mida sa õpilasena ära ei taju.

A: See ärgitas mind küsima kriitilisi küsimusi, muuseas ülikooli enda kohta. Näiteks kui mõni õppejõud ei tegele ise aktiivselt teadustööga ja räägib klassi ees sama juttu kusagil 15-20 aastat, siis milline on tema tõeline panus teaduse ja ülikooli arengusse? Ehk siis ma ei saa aru õppejõududest, kes pühenduvad ainult seminaride ja loengute andmisele ja teevad seda aastakümneid, tahtmata sealjuures uusi teemasid sisse võtta. Lisaks sain ma ise aru, kui üheülbalised on ikkagi seminarid Skytte instituudis.

J: No äkki sa pole mujal lihtsalt käinud, ajaloos on palju hullem.

A: Seda võib-olla tõesti, aga näiteks filosoofiateaduskonnas on need ikka palju paremini korraldatud

J: Sul on samas õigus selles mõttes, et kui võtta lahti mingi õppekava, mis on püsinud identsena aastast 2003, nagu näiteks ajaloo osakonnas juhtus, siis tekib küll küsimus, et kas seda ei peaks muutma. Samas mina olen alati imetlenud näiteks Alar Kilbi töövõimet ja panust tundide arendamisse.

A: Meil on loomulikult ka õppejõude, kellega seda probleemi pole.

J: Sama mure laieneb tegelikult ju ka erasektorisse. Firmades öeldakse näiteks, et iga poole aasta tagant tuleks vähemalt üks asi ära muuta. 

A: Ja veel üks oluline asi, millest on minu arvates õpetamisprotessis puudu, on reflekteerimise võime. See tähendab võimet tajuda seda, et sinul kui seminari läbiviijal on väga suur roll kanda. Ühelt poolt sa lood selle miljöö, mis võiks jääda kestma ka klassist väljudes. Teiselt poolt sa pead täima väga aktiivset rolli. Mitte istuma lihtsalt laua taga ja ütlema, et arutage nüüd. Sinu ülesanne on need inimesed käima saada ja selle eest peab seminari läbiviija vastutama. Sina pead selle teema õpilastele huvitavaks tegema, et neil oleks seal midagi avastada. Viise on selleks mitmeid, aga kõige olulisem on just see reflekteerimisvõime. See tähendab, et tulebki olla leidlik ja teemat vajadusel muuta, aga eeskätt seda, et sa teed kokkuvõtteid. Keegi ütleb midagi ja sa paned selle mingisse konteksti või seod selle ära mõne teise väitega. Teed sellega midagi ja seejärel esitad selle uuesti. Ei ole lihtsalt nii, et keegi ütleb midagi ja sina vastad, et reageerige nüüd sellele. Muidu jääb see debatt piiratuks. 

J: See sai mulle ka selgeks, et asjade kokku võtmine on üks tähtsamaid asju. Edaspidi ma osan seda juba paremini teha, et võtta võib-olla vähem teemasid, aga proovida neid rohkem kokku tõmmata.

 

Asjaosalised ühes reas. Vasakul Johannes, paremal Andres, keskel pildiallkirja autor

 

Palka te oma töö eest aga otseselt ei saanud. Kas see peaks muutuma või on kogemus ise asja väärt?

J: See oleneb inimesest. Mul oli näiteks täiesti ükskõik, kas ma saan palka või mingeid EAPsid, ma tahtsin lihtsalt minna ennast arendama. See andis mulle küll väga palju lisatööd juurde, aga andis samavõrra kogemusi vastu.

A: Ma olen sellega nõus, et see kogemus on väga oluline. Minagi oleksin seda ilma rahata ka teinud. Samas teisest küljest, kui sa palka ei saa ja üliõpilasele pakutakse ainult ainepunkte, mida tal tegelikult vaja ei olegi, siis ülikool paneb selle inimese ebaõiglasesse positsiooni. Arvestades seda, et sa teed ikkagi üle 200 tunni tööd. Kui me tahame luua olukorda, kus õpetamine on õppekavas ette nähtud, siis tuleks seda selgelt kõigile pakkuda. Aga kui me seda ei tee, siis võiks üliõpilasele ikkagi midagi materiaalset pakkuda. Ma leian, et see peaks kindlasti olema tasustatud, see motiveerib seda üliõpilast nii palju rohkem, sest kõik see kogemus ja isiklik areng on muidugi väga tore ja oluline, aga mingisugune rahaline boonus võiks sellega ikkagi kaasneda.

 

Samas kui mõelda korraks vastutava õppejõu positsioonile, siis miks peaks tema võtma seminare juhendama mõne tudengi, selmet neid ise anda?

J: Hea küsimus. Esiteks ma arvan, et kui vastutaval õppejõul on mitu ainet, siis need seminarid võtavad hea hulga aega ära ja tal võib olla keeruline oma graafikut klappima saada.

A: Ideaalis võikski õppejõu ülesanne olla ainult loengute andmine, nagu ta tippülikoolides on. Tulla loengusse uue materjaliga, mis kannaks uut informatsiooni. Sellise süsteemi toimimiseks on samas hädavajalik, et õppejõud ei raiskaks oma aega seminaridega. Minu arust on ülioluline, et õppejõud jõuaks õpetamise kõrvalt ka teadustööd teha. Seda aega aitab kokku hoida just tudengite kaasamine, kes saavad samal ajal ise seminare andes areneda. Samuti võib arvata, et teised tudengid avanevad paremini kui nad vaatavad seminaris tõtt endasarnasega. Ma ei arva, et see oleks kuigi radikaalne positsioon. Näiteks Judith Shklaril, kes õpetas Harvardis eetikat ja poliitikateooriat, oli ühes aines igal semestril 214 õpilast ning kümme assistenti. Shklar luges ja tagasisidestas ainult neid esseid, millele taheti A panna ja neid oli iga semester kusagil kaks-kolm. Seda võib muidugi kritiseerida selle kaudu, et võib tekkida mingi võõrandumine, kui õppejõud ja õpilased loengust väljaspool kokku ei puutu. Õppejõud seisab kõrgel pjedestaalil ja õpilane kribab kusagil allpool konspekti. Idaalis näeks see välja nii, et seminarijuhendaja annab küll seminarid ära, aga õppejõud püsib kursis sellega, millest seal räägiti ja kuidas õpilased mõtlevad. Eva puhul see toimib, lisaks annab ta mõned seminarid alati ise. 

Kui mõni õppejõud ei tegele ise aktiivselt teadustööga ja räägib klassi ees sama juttu kusagil 15-20 aastat, siis milline on tema tõeline panus teaduse ja ülikooli arengusse? – Andres 

 

Kas te plaanite ka kaugemas tulevikus õpetajatööga jätkata?

J: Kui ma ajalugu õppima tulin, siis ma lubasin endale, et õpetajaks ma kunagi ei hakka. Sest see on see stereotüüp, mis ajalootudengitega alati kaasas käib. Aga praegu ma olen natuke oma vaateid muutunud ja mõtlen, et see oleks ikkagi tore variant. Otseselt ma sinna ei tüüri, aga see variant jääb lauda, kusagil plaan C stiilis.

A: Mina teeksin õpetajatööd ainult ülikoolis. Mulle on oluline, et mul endal oleks huvitav. Et need peetavad debatid jõuaksid ka akadeemiliselt kusagile välja, mitte ei keskenduks ainult faktide esitamisele nagu gümnaasiumis. Seega miks mitte, mulle meeldiks neid seminare ikka edasi anda.

 

Oskate te midagi soovitada ka seminariks valmistuvale tudengile?

J: Ma ütleksin, et kui kohustuslik tekst ei meeldi või on liiga keeruline, siis proovi endale see teema muul moel selgeks teha ja õppekava kastist natuke välja mõelda. Peamine on ikkagi see, et seminaris silmad säraksid.

A: Tähtis on lihtsalt kohale tulla ja enne peamised teesid loetust välja kirjutada. Samuti tasub lugeda ka sekundaarkirjandust tänase debati kohta, et kuhu see välja jõudnud on ja kes sellega jätkavad. Või siis lihtsalt nagu Derrida ütles: “Just do your homework and stop watching sitcom”. 

 

Kui nüüd mõnel teisel tudengil peaks tekkima huvi seminarijuhendaja ameti vastu, siis kust ta alustama peaks? Kas tulebki lihtsalt isiklikule tutvusele lootma jääda?

A: Kui tahta see personaalne kontakt sealt vahelt ära võtta, siis tuleb sellest teha õppekava osa. Et iga semestri lõpus näiteks aine edukamatele läbijatele pakutakse seda võimalust. See ei tohi kindlasti muutuda selleks, et kõik saaksid nüüd õpetada ja annavad siis ühe seminari. Seal on vaja ikkagi mingit järjepidevust. Aga ma arvan, et siin on kõige olulisem õpilase enda tahe. Kui õppejõud näeb, et on keegi, kes võiks sellega hakkama saada, kes kirjutab hästi või räägib seminaris palju või kes tundub olevat lihtsalt teemast huvitatud, siis see õppejõud võiks ise üliõpilase poole pöörduda.

J: Ma arvan, et kõige lihtsam on rääkida sellest mõne professoriga ja nemad räägivad juba omavahel ja mingi hetk võetakse lihtsalt ühendust, et tule ja proovi. See ei pruugi üldse sama professor olla, aga pakkumise võib saada sellegipoolest.

 

Just do your homework and stop watching sitcom – Jacques Derrida

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply