';

Ilja Assafatovi välissemester Hokkaido Ülikoolis

Ilja Assafatovi välissemester Hokkaido Ülikoolis
Autor: Ilja Assafatov

Esimese õppeaasta lõpus sündis Tartu ühika duši all seistes idee, kuidas ilma nominaalõppeaja pikendamata välissemestriks kuhugi õppima minna. Retsept oli imelihtne: pidi ainult võtma iga semester piinlikult palju EAP-sid ning püüda seejuures mitte läbi põleda. Nii saigi tehtud ning juba aasta pärast olingi planeerimas oma õppereisi Jaapanisse. Kuna minu huvi selle maa poliitika vastu oli suur ning Tartu Ülikooli pakutavate selleteemaliste ainete hulk mitte, otsustasin oma välissemestri veeta Sapporo linnas asuvas Hokkaido Ülikoolis.

Õpe

Hokkaido ülikooli lühiajaline vahetusprogamm (HUSTEP) võimaldab läbida kõige mitmekülgsemat laadi aineid, mille hulgas poliitilise suunitlusega kursusi on kahjuks ülivähe. See on ka mõnes mõttes loogiline, kuna ajalooliselt põllumajandusliku suunitlusega Hokkaido Ülikool keskendub peamiselt loodusteadusliku fookusega programmidele. Selle kinnituseks laiub kahemiljonises Sapporo linnas asuva ülikoolilinnaku keskel ka lehmade ja lammastega karjamaa.  Sellega arvestades püüdsin läheneda valikule võimalikult loominguliselt ning kaaluda sealhulgas aineid, mille seotus poliitikaga oli kaudne.

Hokkaido Ülikooli põllumajanduslikest juurtest annab teada keset linnakut asuv hiiglaslik karjamaa

Ainete kvaliteet oli võrreldes Tartuga tunduvalt madalam. Üle poolte minu võetud ainete tase olid võrreldavad isegi mitte gümnaasiumi, vaid põhikooli tundidega. Näiteks „Tänapäeva Jaapani ühiskonna” nimeline kursus sisaldas selliseid tegevusi nagu lünktekstide täitmine keset loengut ning üheainsa uudiseartikli ümberjutustamine klassi ees. Veel hullem oli aga Jaapani sõjajärgset ajalugu käsitlev „aine“, mille struktuur ja õppemeetodid olid muudetud umbes neli korda selle määrani, et teemade omavahelised seosed olid täielikult kadunud. Mõlema aine lõppeksam oli kirjutis teemal „mida olen saanud teada, mis meeldis ja mis mitte“.

Taoline negatiivne kogemus ei laienenud õnneks ainetele, mille pärast Jaapanisse tegelikult läksin. Minu lemmikaine „Jaapani välispoliitika” kujutas endast täiesti tavalist Raul Toomla ainet – loengute ja seminaride sümbioosi, mis loomulikult kulmineerus valikvastustega testiga. Ka Jaapani keele tunnid, mida mul oli nädalas koguni 7, olid nii ülesehituselt kui ka sisu ja mõistagi intensiivsuse poolest väga korralikud. Ainus tüütus oli siinkohal tundide algusaeg – iga jumala päev kell 8 ärkamine oli nii piinarikas, et oli lausa võrreldav hauast üles tõusmisega.

Paar sõna ka õppekorralduse kohta. Hokkaidoga võrreldes on Tartu Ülikool administratiivse tõhususe eeskuju. Paberite hulk, mida oma õpingute jooksul täitma pidin, oli meeletu. Kõige silmatorkavam oli ehk see, et ka ainetele registreerimine oli paberipõhine. Ka teiste tudengite jaoks, kes isegi ei ole mõnest Eesti-taolisest digitaalsest suurriigist tulnud, osutus selline asjaolu samuti parajaks šokiks. Veelgi absurdsem oli see, et juhised veebikeskkonnas asuva tagasisideküsimustiku täitmiseks olid antud viie köidetud paberlehe vormis.

Lisaks sellele muutis õppeprotsessi keerulisemaks meie programmiga tegelenud tugipersonali seas levinud kurikuulus jaapanlaste inglise keele oskamatus. HUSTEP-i sihtrühmaks on vähese jaapani keele oskusega tudengid, kes tulid õppima eelkõige inglise keeles. Äärmiselt negatiivse ettekujutuse juurutamise vältimiseks tuleb aga tõdeda, et efektiivsuse ja mõnede oskuste puudumine oli kompenseeritud abivalmiduse ja vastutulelikkusega.

Eluolu

Vaatamata sellele, et Sapporo on mulle tundunud äärmiselt eurooplikuna, olen Jaapanis elatud pea poole aasta jooksul näinud-kogenud piisavalt eestlase jaoks harjumatut. Ainult mõned näited on normaalsuseks peetud pangaraamatud, Crocs’ides keset talve jalutavad tudengid ning iga nurga tagant leitavad müügiautomaadid, karaoked ja conbini-nimelised esmatarbekaupade poed. Kõige sügavama mulje on aga jätnud Jaapani joomiskultuur ja minu koduks saanud Keiteki-ryō nimeline üliõpilaselamu.

Tervitusi peaministrilt. Poliitiline välisreklaam on Jaapanis väga levinud, taolisi postereid võib hoolikalt otsides leida pea igas kvartalis.

Täis joomine kui töökohustus

Üks esimestest asjadest, mida õhtuses Sapporo kesklinnas jalutades tähele panin, oli tohutu arv purjuspäi soliidsetes tööriietes inimesi. Selle põhjuseks on tõenäoliselt Jaapani töökultuur, mis peaaegu soosib perekondlike suhete loomist kolleegide vahel, sealhulgas kohustusliku lähedase tööjärgse joomise läbi. Ja kuigi meetodina tundub see olevat loogiline, pani mind iga kord imestama selle koomilisus. Alkoholi mõjust karaoke kassa ees kohe magama jääv formaalsetes riietes vanem proua või mõne baari ees infantiilsuse piiril käituvad mustades ülikondades vanamehed – sellist tüüpi situatsioonid tekitasid peaaegu kognitiivse dissonantsi.

Taolise joobeni jõudmist soosib ilmselt sealhulgas Jaapanis ülimalt populaarne teenus, mida ma Euroopa joomiskohtades kunagi kohanud ei ole. Nomihōdai ehk „joo palju jaksad“ tüüpi plaan võimaldab naeruväärse 18 euro eest nautida kaks tundi alkoparadiisi. Plaan sisaldab reeglina liiga lahjendatud kokteile ning umbes neli eurot peale makstes ka lahjendatud õlu. Sellest hoolimata on see nii kohalike kui ka välismaalaste seas palju populaarsem kui ühekaupa jookide ostmine – tuleb palju odavam välja ning jookide lahjendatust saab hõlpsalt kompenseerida tarvitatava kogusega. Alternatiivne variant alkoparadiisi sattuda on osta paar purki Strong Zerot ehk igast kauplusest saadavat kurikuulsat 9-kraadilist viinakokteili. Odava hinna ning maagilise mõju poolest tuntud Strong on legendaarne jook, mis on jaapanlaste seas saanud lausa meemiks. Samas viimasel ajal on Strongi suunal kõlanud aina rohkem tugevat kriitikat: mõned on isegi väljendanud arvamust, et selle mõju pärast võiks see olla vabalt võrdsustatud illegaalsete uimastitega[1].

Next-level Mordor

Kõik HUSTEP-i tudengid peavad elama ülikooli ühiselamutes, millest suurem osa on mõeldud erandlikult välisüliõpilastele. Oma välimuselt ja vaimult Narva maantee 89 Mordorit meenutav Keiteki-ryō on selles mõttes erandlik, kuna on ainus jaapanlasi majutav elamu. Peale selle, et seal elamine on parim võimalus kohalikega tihedalt suhelda ning nende eluviisi näha, on see ka odavaim ning parima asukohaga elamu. Endale elukohta valides juhendusin just viimastest kriteeriumitest, kuid lõppkokkuvõttes osutusid asukoht ja hind viimaseks, mis muutis Keitekis elamist minu üheks kõige paremaks Jaapani kogemuseks.

Vanglat meenutav Keiteki-ryō. Vaatamata oma ilmetu välimusele on see vilka traditsiooni ja nooruse kodu. Kõige epitsenter on ehitise keskne osa, kus toimuvadki kõikvõimalikud üritused ja kokkusaamised.

Keiteki-ryō on omanäoline erandlikkuse saar keset suurt formaalset ülikoolilinnakut. Unikaalselt on see ühiselamu tudengite endi poolt hallatav – nende vastutada on nii koristus ja teised tehnilist laadi tegevused kui ka elamu arengu planeerimine ja teostamine ning selle eest vastutava juhatuse valimine. Kõige rohkem aga paneb imestama see, et Keiteki on täiesti omaette traditsioonide ja vaimuga kogukond. Igal õhtul toimub aatriumis tudengite eluviisi ülistavate niinimetatud ühikalaulude ühislaulmine. Ühikalaulude traditsiooni on järgitud vähemalt 1907. aastast, mil esimene laul kogumikku kirja pandi. Laulmisele järgneb tavaliselt ühine õhtusöök, mida valmistavad kindla graafiku järgi ühe kindla tiiva elanikud.  Pärast õhtust söögikorda toimub tihti ka vabalt kella kaheksani jätkuda võiv nomikai ehk joomiskohting, mille jooksul plahvatab kindlasti veel mitu ühislaulmise hoogu. Kahjuks tähendab taoline kogukondlikkus ka eksklusiivsust – ka kõige parema jaapani keele oskusega välismaalased ja mitte väga aktiivsed ühika elanikud ei ole üritustele eriti teretulnud.

Peale taoliste igapäevaste tegevuste toimub Keitekis alati küllaga üritusi, nii et tagantjärele vaadates meenutas seal toimuv lõpmatuid Tudengipäevi. Sumovõistlused, videomänguvõistlused, tõeline kasiino, diskod ja palju muud, arvestamata väiksemate tudengirühmade poolt iseseisvalt korraldatud tegevustega. Mõnikord on isegi tundunud, et mõnede jaoks ongi suurem osa tudengielust just ühikaelu korraldamine, mitte ülikoolis käimine. Kindel on see, et Keiteki-ryō on eriline koht – pidin lugematu arv kordi nägema minu elukohast just kuulnud kohalike ja teiste välisõpilaste uudishimulike nägusid ning ühikas toimuvast lugusid jutustama .

Hinnang

Hokkaido Ülikoolis veetud pea kuus kuud ei olnud vaatamata õppega seotud negatiivsetele kogemustele kindlasti luhta läinud. Ka kõige ebaõnnestunumatest ainetest said vajalikud teadmised ammutatud ning jaapani keele tunnid on andnud minu keeleoskuse arengule tublilt hoogu. Samas ei saa neile, kes on huvitatud eelkõige politoloogiliste teadmiste saamisest, Hokkaidot eriti soovitada – Tokyos asuv poliitilise kallakuga Waseda Ülikool oleks ehk parem valik. Üldise välis(õppe)kogemuse saamiseks on aga Hokkaido suurepärane. Olen kuue kuu jooksul jõudnud nii õppida 19. sajandi Jaapani rahanduspoliitikat ja sõjajärgset protestikultuuri kui ka uidanud rattaga mööda loojangulist Sapporot, proovinud Hakodate sadamalinna hommikusel turul toorest kalmaari, jõudnud seigelda Taiwani mägedes ning nautinud päikest Okinawa idüllilistel randadel.  Igal juhul oli õppe, enesearendamise ja puhkamise tasakaal Hokkaidol tagatud.

[1]St. Michel, Patrick. 2020. „Social media turns its back on Japan’s beloved strong alcoholic beverages”. The Japan Times, 18. jaanuar. https://www.japantimes.co.jp/news/2020/01/18/national/media-national/social-media-turns-back-japans-beloved-strong-alcoholic-beverages/#.Xp1psy1ePOR

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply