';

Johannes Voltri – Glasgow ja Vermonti Ülikool

Johannes Voltri – Glasgow ja Vermonti Ülikool
Kus ülikoolis käisid?
  1. aasta esimese poole olin UK-s Glasgow’ Ülikoolis, aasta teise poole veetsin USA-s Vermonti Ülikoolis.
Miks valisid selle kooli/riigi?

Glasgow’ Ülikooli valisin eeskätt seetõttu, et see oli pakutavatest ülikoolidest kõige mainekam, kõige parema reitinguga (erinevate hinnangute järgi kuulub Top 100 maailma ülikoolide hulka). Ühtlasi oli soov inglise keelt parendada ja šoti kultuuri avastada.

USA valisin riigina seetõttu, et tundus, et varem või hiljem peab seal ära käima. Keerleb ju suur osa maailma poliitikast USA ümber – mida USA teeb või ei tee, mida Trump ütles või ei öelnud jne. USA on ka välis- ja kaitsepoliitiliselt Eesti üheks peamiseks liitlaseks. Ühtlasi tegi tõik, et sügissemestril leidsid aset presidendivalimised, valiku  palju kergemaks.

Millise programmiga välissemestril käisid?

Glasgow’ Ülikoolis käisin Erasmus+ programmiga, USA-s aga ISEP-iga.

Kas välisvahetuse tõttu lükkub ka nominaalne õppeaeg edasi?

Jah. Kuigi oleksin saanud ka kolme aasta lõpetatud, tegin valiku oma õpinguid aasta võrra pikendada.

Kas ained olid ülekantavad Tartu Ülikooli õppekavadele?

Lõppude lõpuks sõltub kõik otsustest, mida üliõpilane teeb. Kui ta tahab võimalikult palju aineid üle kanda, siis leiab ta lõpuks ka selleks võimaluse. Tõsi, Glasgow’ Ülikooliga oli natuke keerulisem ja sealt ma midagi üle kanda ei saanud, kuigi oleksin ehk soovinud. Sealsed ained läksid peaasjalikult valikaineteks. Samas Vermontist sain pooled ained kenasti üle kanda.

Kuidas erines sinu valitud ülikool Tartu Ülikoolist õppekorralduse poolest?

Kuigi suures plaanis oli kõik võrdlemisi sarnane, oli ülikoolide korralduses ometigi ka midagi teistsugust. Kõige paremini torkas silma, et loengud olid palju lühemad (Glasgow’s 50 min, Vermontis 45 min) ning tihedamad – ühte ainet loeti nädalas kaks või kolm korda.

Nagu ka Eestis toimus õppetöö kahes vormis: loengu- ja seminarivormis. Eestiga võrreldes oli Ameerikas loenguvorm oluliselt kaasavam: õppejõud ärgitasid õpilasi rohkem aktiivsust üles näitama ja küsimusi küsima ning ka õpilased ise olid aktiivsemad.

Millised olid mõned märkimisväärsed sarnasused või erinevused Tartu ja sinu valitud ülikooli vahel?

Suurem erinevus oli ehk Vermonti Ülikooliga. Kui meil on ülikoolihooned kenasti mööda linna kõik laiali ja ülikoolikogukond on võrdlemisi hästi linnaeluga lõimitud, siis seal asetses ülikool eraldi campuses linna piiril. Campuses oli kõik eluoluks vajalik olemas (ühiselamud, kohvikud, sportimisvõimalused), nii et väga lähedalasuvasse Burlingtoni linna asja ei olnudki. Mõnes mõttes oli see hea, et ei pidanud pikki distantse kodust kooli kõndima, teisalt aga elati oma väikeses mullis ning n-ö “päris Ameerikat” kogeti vähem.

Kuidas said rahaliselt hakkama?

Mina isiklikult tulin oma rahaasjadega ilusti välja.

Kas said toetust ning kas see oli piisav?

Glasgow’s olles oli mul tasuta õpe, ühtlasi sain Erasmus+ toetust, mis kattis majutusele minevad kulud (majutus on UK-s kallis!) ja ka toidu.

Vermontis mul eraldi rahalist toetust ei olnud, pidin kõik oma rahade ees maksma. Samas oli seal aga tasuta õpe, tasuta majutus ja ka tasuta toit. Ehk  suuremad kuluartiklid olid kaetud programmi poolt.

Kuidas leidsid elamiskoha?

Glasgow’ Ülikoolis pidi elukoha ise leidma. Pakkuda oli kohti ühiselamutes, aga oli ka võimalus  linnas endale ise mõni korter üürida – sama süsteem nagu meil siin Tartus. Ühiselamusse pidi sarnaselt Tartuga avalduse esitama ülikooli veebis, kortereid otsiti peamiselt mitmesugustelt internetilehekülgedelt, Facebooki gruppidest või sõprade-tuttavate kaudu. Kõik, kes otsisid, endale ka koha leidsid, keegi laia taeva alla ei jäänud.

USA-s oli kergem – seal oli igale ISEP-i programmi tudengile ette nähtud koht ühiselamus. Oligi selline küllaltki rahvusvaheline ühiselamu, kus pooled olid ameeriklased ja pooled välistudengid.

Kas ja miks soovitad sinna minna?

Mõlemad ülikoolid, nii Glasgow’ ülikool kui ka Vermonti ülikool olid kvaliteedi mõttes väga-väga head – loengud olid haaravad ja huvitavad, üliõpilaselu oli seiklusi täis. Mõlemad ülikoolid asuvad geograafiliselt huvitava koha peal, mägede vahel, nii et võite iga nädal mägedes matkamas käia, loodust avastada.

Kuna mina õpin riigiteadusi, siis rääkis minu puhul kasuks ka nende riikide poliitiline olukord. Ühendkuningriigis toimus juunis Brexiti-referendum ja USAs toimusid novembris presidendivalimised – mõlema puhul sain olla otse sündmuste keskmes ning uurida kohal valitsevaid meeleolusid. Kuigi teie vaevalt nii poliitikast huvitet olete kui mina, siis soovitan ikkagi leida midagi, mis teid riigi juures painduks ning mida te avastada sooviksite.

Kellele soovitad välisvahetusele minna?

Tooksin välja kaks põhjust:

1) Kindlasti soovitan minna nendel, kes varasemalt väga väljamaale reisinud pole ning kellele välismaa seetõttu midagi eriti kauget ja võõrast on. Välismaal elades, Eestist ära olles, saad aru, et elu on ikka igal pool samasugune ja ka lumi maitseb teisel pool Atlandi ookeani täpselt samamoodi. Ehk siis ei ole välismaa midagi nii võõrastavad või ka idüllilist (nagu näiteks Ameerika ehk paljudele eestlastele tundub).

2) Kasulik oleks niiviisi pooleks aastaks ära käia ka nendel, kes tulevikus mõtlevad välismaal oma magistriõpinguid jätkata. Niiviisi lühikest aega välismaal olles saate katsetada, kas kaks aastat välismaal elada oleks üldse teile meeltmööda. Ühtlasi annab see mõningase ülevaate ka välismaa kõrgkoolide tasemest, aidates niiviisi tulevikus haridusteel paremaid valikuid teha. Näiteks olgugi et Glasgow’ ülikool on maailma edetabelites Tartu ülikoolist mitusada kohta eespool, ei väidaks ma, et kahe ülikooli tasemevahe kolossaalselt erinev olnuks.

Mis oli semestri/aasta jooksul kõige raskem?

Ei oskagi midagi väga keerulist välja tuua, minge julgelt!

 

Comments
Poliitikalabor

Leave a reply