';

Kirke Siimso semester Haagi Rakendusteaduste Ülikoolis

Kirke Siimso semester Haagi Rakendusteaduste Ülikoolis
Autor: Kirke Siimso

Nagu enamik inimeste jaoks, oli veel paar kuud tagasi Covid-19 midagi, mille kohta olin uudistest kuulnud, mitte aga midagi, mida oleksin endaga seostanud. Nii jõudsingi 30. jaanuaril kohale Haagi, Hollandisse, et õppida Euroopa õpingute erialal Haagi Rakendusteaduste Ülikoolis (The Hague University of Applied Sciences). Olles õndsas usus, et saan veeta oma seitse kuud Erasmuse välissemestril muretult, sõpradega aega veetes, õppides ja Euroopas uute sõpradega ringi reisides. Küll aga päris nii ei läinud ning mu välissemester jagunes kaheks – elu enne koroonat ja pärast. Et koroonaeelne elu oli kõvasti huvitavam, alustan sellest. 

Rahu ja õigluse linn

Hollandi suuruselt kolmanda linna Haagi põhilogo on: “The International City of Peace and Justice” – on linn ju koduks nii Rahvusvahelisele Kohtule, Europolile, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja on neljas peamine ÜRO keskus pärast New Yorki, Genevat ja Viini. Tundsin selgelt, kuidas siinsed inimesed defineerivad end eurooplasena palju rohkem kui eestlased. Euroopa Liit ja Euroopa on inimeste identiteedi üks põhialuseid. 

Nii et siinsed “Euroopa õpingud” olid arusaadavalt äärmiselt sisutihedad ja intensiivsed – olgu selleks Euroopa Liidu seadusandluse üksipulgi läbi võtmine või Euroopa Parlamendi töö imiteerimine simulatsioonimängus. Oluliselt vähem pannakse siin rõhku esseedele ja teooria õpetamisele ning lähenemine on teine. Olen pidanud leidma lahenduse Euroopa Liidu andmekaitse seadusele Europoli vaatepunktist; kirjutanud ise organisatsioonidele strateegiaid; proovinud iga nädal leida lahendust Euroopa identiteedikriisile ja pidanud lahti mõtestama, miks näeme Ameerikat nii, nagu seda näeme, et mõista, kui palju eelarvamusi meil on. Olen siin oluliselt rohkem pidanud lahti mõtestama iseenda arvamusi ja nägemusi ja erinevate institutsioonide tööd. Palju rohkem oli siin ka sellised aineid nagu “Women and society”, “Europe through music” ja teisi, mille puhul tundus uskumatu, et nii lõbusate ainete eest  saab päriselt ainepunkte. Ise olin ma aga kogemata võtnud kõik raskemad ained, nii et samal ajal kui teised klassis Mozarti kuulasid ja tema mõju üle arutlesid, sain mina kuulata väga intensiivseid loenguid Euroopa seadusandluse üle.  

Linn ise on suurlinna hõnguga – palju pilvelõhkujaid vaheldumisi parkidega, lisaks piirneb Haag imeilusa mererannaga, mis annab linnale veel omaette külje. Ning muidugi rattad, mida alguses konkreetselt kartsin, sest siin on toitumisahela tipus mitte autod, vaid rattad.õenäosus, et sa jääd ratta alla on palju suurem, kui et jääd auto alla, sest igal viimselgi inimesel on ratas, rattateed jooksevad absoluutselt igal pool ning ratturid on väga teadlikud sellest, et kui nad otse su suunas sõidavad, siis küll sa ühel hetkel ikka eest ära hüppad.

Salsa, kooli baar ja 22 korrust pidu

Olin veidi mures kogu selle ühikas elamise pärast, sest ainuke, mida ühikaelust teadsin, pärines mu vanemate juttudest nende endi nõukaaegsest ülikooliajast. Ühikaelu “Waldos”, nagu tudengid seda 22-korruselist maja nimetavad, osutus aga väga värvikaks ning heaks otsuseks– suurem osa välissemestril viibivatest tudengitest elavad selles samas ühikas, mingisugust administratiivset inimest olukorda kontrollimas ei ole ja nii ongi see veidi üle 500 tudengiga maja põhimõtteliselt peomaja. Siit ka soovitus teistele välissemestrile minejatele – ühikas on majutusena kindlasti parem, kui omaette korter võtta, sest suurem osa sotsiaalsest elust toimub selles ülerahvastatud hoones. Kui olla tõeline kinnine eestlane, võib  alguses olla harjumatu, et absoluutselt iga tuhvlites vastujalutav võõras, keda sa pesuruumis näed, alustab sinuga vestlust justkui oleksite juba pikemat aega sõbrad olnud. Kuid siin on tõeline kommuuniõhkkond. Juhul kui liftid on katki, ronivad kõik kell 4 öösel peolt tagasi jõudjad lauldes 22 korrust oma tuppa või kui liftis on teade, et: “Täna pidu 13. korrusel” lähevad kõik kohale kuigi neil pole vähimatki aimu, kes neid people kutsus. 

Minu ülikoolielu algas nädalapikkuse tutvumisega – ette oli valmistatud terve nädala pikkune programm, et kõik Euroopa õpingutele välissemestrile tulnud saaksid nii omavahel kui kohalike tudengitega tuttavaks. Esimene päev tundus nagu 1. september 1. klassi minnes all over again. Koolihoone oli täiesti hiiglaslik ja ringikujuline ning teadsin juba ette, et eksin seal vähemalt sada korda ära (nii ka muidugi läks). Tutvumisnädalal tundsin aga juba esimest vahet võrreldes Eestiga – kõik õppejõud olid nii avatud ja rõõmsad ning ligi 20 kohalikku tudengit olid tulnud vabatahtlikult appi, et aidata meil sisse elada ja õigeid ruume üles leida. Teadsin, et tutvumisnädal pidi algama linnatuuriga, nii et klassikaliste kooliekskursioonidega harjununa olnuna eeldasin ikka klassikalist linnatuuri koos giidiga kirikute vaatamisega. Selle asemel aga viidi meid (150 matsi kursusel) kohe esimesel päeval linna kõige populaarsemasse ja paremasse ööklubisse, juustu sööma ja underground baari salsat tantsima. Tuleb tunnistada, et nende taktika töötas hästi – olles inimestega salsat tantsinud, oli hiljem tagasi kooli jõudes juba kõvasti lihtsam tutvusi sobitada ja juttu alustada. Kõik tihedad päevad lõppesid koos eriala õppejõudude ja kõigi tudengitega kooli baaris (koolil ongi keldris enda baar) veini joomisega.

Et suurema osa ajast veetsin sõpradega Hollandis ringi reisides ja uusi linnu avastades, iga päev uute inimestega tutvudes, pidutsedes ja muidugi ka õppides, siis sain kinnitust, et kõige tähtsam osa välissemestril olemisel on siiski inimesed ja sõbrad, kelle siit leiab. Ma pole kunagi olnud nii rahvusvahelises keskkonnas nii kaua, nii et mõistsin siin esimest korda kui uskumatult lahe see on. Samuti on olnud huvitav kuulda, kuidas teised rahvad Eestit näevad – huvitaval kombel enamus mõnest Euroopa riigist pärit inimesed küsivad ühel hetkel, et kas Eesti on ka tõesti Euroopa Liidus, samas kui kõik ameeriklased ja kanadalased näevad Eestit automaatselt Skandinaaviariigina. 

Aga siis tuli koroona

13. märtsil, reedel, tuli välja teade, et Hollandis on välja kuulutatud eriolukord. Kool läks kinni ja kõik auditoorsed tunnid tühistati (esialgu ainult kaheks nädalaks, mida hiljem ilmselgelt pikendati) ning kõik kohad peale toidupoodide ja apteekide läksid kinni. Väga paljud tudengid otsustasid selle peale koju minna, nii et nädala jooksul lahkus minu hinnangul ligi 60% välissemestril olevatest inimestest. Ise olin aga kindel, et tahan siia jääda. Lähedasemad sõbrad jäid samuti siia, keda niikuinii pead-jalad koos elamise tõttu sain sama tihti edasi näha, ning tundsin, et lahkumist kahetseksin rohkem kui siiajäämist, samuti ei tundunud reisimine just kõige turvalisem asi, mida antud olukorras teha.

Kool korraldas oma õppetegevuse ümber täiesti uskumatu kiirusega. Kui reedel läks kool kinni, siis juba esmaspäevaks olid olemas videoloengud iga aine jaoks. Nii ongi mul online live-loengud samadel aegadel kui enne olid loengud ning kodutööd ja grupitööd jätkuvad samas mahus. Nii et koolitegevuse poolest mu elu palju ei muutunud. Et siin on õppejõud väga vabad ja võtavad tudengeid kui sõpru, on kõik live-loengud alati väga lõbusad – küll on mõnel õppejõul laps süles ja küll on kuulda õppejõu vandumist kui koer pesuruumist kontoriks kujundatud tuppa sisse murrab. Kooli poolt on toetus tohutu: igal välissemestril olijal on oma riigituutor, vastavalt oma regioonile. Selline süsteem on tehtud selleks, et kui tudengil on mingi mure või probleem, siis ta ei peaks kirjutama ametlikku kirja koolile, vaid saab kirjutada “oma inimesele”. Minu tuutor on kirjutanud mulle mitu korda ja kontrollinud, et kas mul on kõik hästi, et kui mul pole süüa, siis ta on kohe valmis mind aitama ja tooma jne. Samuti saame iganädalaselt koolilt kirju, kui tublid ja vaprad me kõik oleme, et vastu peame ja julgustavad, et kõik saab korda. Õppejõud filmisid isegi omakirjutatud “Koronalaulu”, et meil kõigil tuju üleval hoida.

Mida aeg edasi, seda karmimaks meetmed läksid. Hetkel on Hollandis ligikaudu 30 000 haiget. Täielikku lockdowni siin ei tehtud, õues tohib käia ühe korra päevas, maksimaalselt kaks inimest võivad koos kõndida ning tänavad ja pargid on politseinikke täis, kes kontrollivad gruppide suurust ja vahet inimeste vahel. Kui rikud 1,5 meetri reeglit, siis alguses saad hoiatuse ja kui selle peale ei lahku, saad 100 eurot trahvi. 

Esimesed kaks nädalat pärast koroona siiajõudmist olid väga rasked. Hüvastijätud sõpradega, kes ebaõiglaselt vara ära võeti ja viha selle suhtes kui ebaõiglane see on, et just minu Erasmuse ajal pidi see kõik juhtuma, oli suur. Nüüdseks aga tunnen, et inimesed, kes siia jäid, on saanud veelgi lähedasemaks ning väikseid asju hindab palju rohkem kui varem. Koos lasanje tegemine on tõeline meelelahutus ning koroona-meemide saamine Portugalis olevalt sõbralt teeb tuju heaks. Isegi lihavõtteid tähistati – grupp inimesi oli kogu maja peale peitnud hunniku šokolaadimune, mida kõik otsimas käisid. Ühtlasi on see ühikas siin vastutav väga suure osa UberEatsi kasumi eest. 

Nii et on raske ja tuleb ebaõiglustundega võidelda, kuid see pandeemia tõi inimesed veelgi rohkem kokku kui nad enne olid. Ning kohe kindlasti on mul olnud täiesti unustamatu Erasmuse kogemus.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply