';

Koroona Jaapanis: Kaduv idüll ning saabuv torm

Koroona Jaapanis: Kaduv idüll ning saabuv torm
Autor: Olle Paas

 

Kuigi koroonaviirus on jõuliselt levinud üle maailma, siis Jaapan on pealtnäha pandeemiast puutumata jäänud. Olles ise juba sügisest peale Osakas Hirakata linnas vahetusüliõpilane, olen saanud jälgida, kuidas lokaalsest haigusest sai regionaalne probleem ning seejärel globaalne nuhtlus. Siiski, hoolimata senisest näilisest edust, tundub, et Jaapani õnn on otsa saamas – vähemalt jääb selline mulje nii kohalikest kui ka välismaistest lehtedest. Kuna aga neile saab hõlpsasti ligi igaüks, otsustasin selle kirjatükiga pigem pakkuda kohalikku perspektiivi ja seletust tehtud (või tegemata) otsustele ning kirjeldada valitsevat atmosfääri. Aga et seda seletust oleks lihtsam anda, räägin põgusalt olulisematest sündmustest.

Senised uurimused paigutavad esimesed haigestunud eelmise aasta sügisesse. Siis ei hoolinud väljaspool Hiinat viirusest veel keegi – külastades Taiwani saart jaanuari keskpaigas ning kohates seal nii ennustajaid kui ka vandenõulasi, ei kuulnud ma uuest haigusest midagi. Esimeste nakatunute saabumisega Jaapanisse see aga muutus ning jaanuari lõpus kajastati viirust juba märkimisväärselt. Meenub enda külastus Akashi linna oma sõbra ja tema pere juurde, mille jooksul sain ka nende juures lugeda kohalikku ajalehte. Esileht kuulutas suurelt haigestunute numbreid Hiinas ning võimalikku sisenemiskeeldu Hiinast pärit turistidele. Sellele järgnes veebruari alguses kruiisilaeva Diamond Princess`i fiasko, mille puhul rakendas Jaapani valitsus karme reegleid ning enamik laevareisijaid hoiti laevas karantiinis pea terve kuu. Huvitaval kombel sai uus kriisikolle aga hoopis kõige põhjapoolsemast provintsist Hokkaidost, mitte Tokyo külje all asuvast Yokohama linnast, mille kaldal kruiisilaev ankrus seisis. Olukord saarel halvenes järk-järgult veebruari jooksul ning kuu lõpuks kuulutati välja hädaolukord. Peamiselt tähendas see kõikide koolide sulgemist – samm, mida märtsi algul ülejäänud Jaapan ka matkis. Tagantjärgi on Hokkaidot aga raske kriisikoldeks kutsuda, arvestades, et ametlikult ei ületanud nakatunute numbrid isegi kahtsadat. Sellest hoolimata tuli juba siis arutluse alla Jaapani numbrite tegelikkus ning vähene viiruse testimine. Samal ajal kui Hokkaido koroonaga maadles, ei olnud ülejäänud riigis tõsiseid muutusi märgata, nakatanute arv jäi väga madalaks. Kuigi suuremaid üritusi ja kokkusaamisi hakati ära jätma, elasid kohalikud oma tormakat elu nagu ikka. Näiteks tuleb meelde seik, mil ülikool jättis ära vokaalansamblite kontserti. Olin paar kuud varem saanud sellele pileti oma ameeriklasest sõbra käest, kes samuti laulis ühes ansamblis. Oma rumala peaga ei kontrollinud ma aga esinemise päeval, kas üritus ka tegelikult toimub ning sõitsin rahumeeli Osaka teise otsa, kus kontsert toimuma pidi. Sõit ise võttis pea tund aega metrooga ning rongid olid suhteliselt rahvast täis nagu Osakas kipub olema. Seega mu üllatus oli üsna suur, kui kohale jõudes avastasin, et ülikool oli koroona kartuses kontserdi ära jätnud. Ansamblid, mitte tahtes raisata kuude pikkust ettevalmistust, otsustasid kontserti üle kanda hoopis internetis. See oli ilmselt ka esimene kord, kui ma märkasin ebakõla riigiasutuste ning rahva vahel – ebakõla, mis on siiani olemas. Kui aga paar nädalat hiljem avastati Hirakatas üks koroonahaige ning tuli välja, et too mees oli saanud selle kontsertsaalist, tuleb tagantjärgi tõdeda, et ülikooli otsus oli õigustatud. 

Märtsi algus tõi kaasa rohkem muutusi. Nagu juba mainitud, suleti koolid ja asendati e-õppega, kuid lisaks kehtestas Jaapan kohustusliku karantiiniperioodi kõigile Hiinast ja Lõuna-Koreast tulijatele. Mõlemad riigid olid kiired samaga vastama ning kuuldavasti suunatakse reisijad Hiinas valituse poolt välja valitud asukohtadesse karantiini. Lisaks tühistas Jaapan pea kõik viisad ning aprilliks keelati sisenemine 73st riigist. See kõik aga toimus välismaailma suhtes, riigis endas jätkus elu suuresti tavarada pidi, haigete arvukus näis endiselt piiratud. Üks kummalisemaid kogemusi tabas mind Itoman Bibi rannas logeledes. Nimelt erinevalt Tartule on siinsel ülikoolil ka nädalane kevadvaheaeg, mis langeb märtsi teise poolde. Kuna ametlikult ei olnud kehtestatud mingisugust liikumispiirangut ning piletid Okinawa saarele olid juba ammu ostetud, siis otsustasingi minna. Jällegi kasutasin liikumiseks metrood, mis hoolimata varasest hommikutunnist oli juba täitumas rahvaga. Lennujaamas pidin läbima ainult kerge turvakontrolli ning siis saingi kohe lennukile. Okinawa, olles lähistroopilises kliimavöötmes, on aastaringselt soe ning teisel päeval suundusingi randa. Jõudes kohale ja süües seal lõunat, otsustasin sotsiaalmeediat uudistada. Sealt pasundas mulle vastu, kuidas Itaalias on väljas liikumine täielikult keelatud ning haigus levib kulutulena mööda Euroopat (ja maailma). Jaapanis ei olnud veel antudki soovitusi liigse väljas olemise kohta ning ka Hokkaido oli just äsja lõpetanud oma hädaolukorra. Sõites bussiga tagasi linna, nägin kohalikke ringi askeldamas nagu ikka – tol hetkel tundus Okinawa (ja Jaapan) nagu paradiisisaar keset tormist merd. Järgneva paari päeva jooksul külastasin saarel nii muuseume kui ka üht mereelukate parki, ning peale üldiste ohutusmeetmete – kahemeetrine vahe võõrastega ning maskid töötajatel, ma suuri muutusi tähele ei pannud. Kuulsin paari oma keeleõpetajast sõbra käest, et Osakas on osad koolid uuesti avatud. Peale seda, kui Kanada ja Austraalia andsid teada enda mitteosalemist, lükati ka olümpiamängud järgmisesse aastasse. Hoolimata valitsevast tavalisusest, andis siinne ülikool juba märtsi algul soovituse naasta õpilastel tagasi koduriiki. Üldiselt olid ameeriklased kõige kiiremad lahkuma, peamiselt kuna nende koduülikool andis neile otsese käsu. Aprilliks olid ühiselamu koridorid jäänud kõvasti vaiksemaks. Samas need, kes jäid, nautisid oma uut elurütmi ja käisid regulaarselt väljas kultuuri vahetamas. 

Aprilliga on ilus idüll otsa lõppenud, seitsmendal aprillil kuulutas peaminister Shinzo Abe välja hädaolukorra teatud provintsides ning kuueteistkümnendal laiendas ta seda kogu riigile. Peamisteks haiguskolleteks on saanud Tokyo ning vähemal määral ka Osaka. See ei ole väga üllatav, arvestades seda, et need piirkonnad on kõige rahvarohkemad – ainuüks Suur-Tokyo alal elab kusagil 38 miljonit inimest. Äkiline haiguspuhang on kaasa toonud haiglate ülekoormuse Tokyos ning ennustatakse, et ilma kohese tegutsemiseta võivad kuni 400 000 inimest haigusesse surra. Ka siinne ülikool on karmistanud oma reegleid, linnakud on suletud mitteühiselamu rahvale ning käib karm järelevalve kätepesu osas. Siiski on kätepesu ja maskide kandmise osas Jaapanis üsna hästi – siin on pikaaegne komme, et haigena välja minnes kantakse maski. Suuremate toidupoodide uste kõrval olen märganud desinfitseerimisvahendeid, mida saavad kõik kasutada. Seesugune ühisvara ja asjade valveta jätmine on vägagi tavaline. Tihti võib linnapildis näha lukustamata rattaid või järelevalveta esemeid, mida igaüks tahte korral võtta saaks. Arvan, et siin mängivad rolli nii tugev usaldus võõra kaaskodaniku vastu kui ka sageli lämmatavalt tugev surve konformeeruda reeglitele ning normidele. Kuigi on neid, kes mässavad nende reeglite vastu, siis tihti kaasneb selle mässuga tavaühiskonnast välja viskamine ning üleüldine stigma. Kõige tugevam on see kurjategijate ja Yakuza (jaapani maffia) puhul – tihti on neil äärmiselt keeruline hankida seaduslikku tööd ning uuesti  ühiskonda sulanduda.

Igatahes, hoolimata kombest kasutada igapäevaselt maske, on nii nendest kui muust vajalikust meditsiinivarustusest tulnud puudus ning valitus on palunud erinevatel firmadel keskenduda puuduva tootmisele. Just palunud, mitte käskinud – isegi hädaolukord ei anna valitsusele palju rohkem võimu võrreldes näiteks mõne Euroopa riigiga. See käib siiski peamiselt elanike vabaduste kohta ehk kuigi rahval on palutud vältida liigset liikumist, siis seaduslikult ei saa palve eirajaid karistada. Põhiseadus on selles osas ette seadnud karmid piirangud. Kuigi on võimalik teha mööndusi, siis poliitiliselt on selline lüke väga kulukas ning järgneva aasta valimiste tõttu on need mööndused vähetõenäolised. Ehkki teatud umbusaldus valitsuse vastu tuleb maailmasõja pärandist, siis peamisteks põhjusteks tunduvad olevat valitsuse vähene võimekus lahendada vananeva rahvastiku probleemi ning üleüldine nõrk sotsiaaltoetuste võrgustik. Seega hetkel võidakse liigseid piiranguid näha väga negatiivselt, mis kõigutaks niigi madalat valitsuse toetustaset. Seevastu ettevõtete üle on riigil veidi rohkem võimu – kuigi riik ei saa neid sundida sulgema, tohivad kubernerid sulgeda asutusi, millest võivad saada nakkuskolded (nagu ostukeskused, hotellid, ööklubid) ning vajadusel püstitada ka eravaldustele ajutisi meditsiiniasutusi ilma omaniku loata. Samas võib-olla ei ole täielik liikumisvabaduse piiramine vajalik – üldiselt peetakse palvet Jaapani kultuuris väga mõjuvaks (nähakse võrdväärsena nõudmisega) ning paljud on ka peaministrit kuulanud, vähemalt teatud piirkondades nagu Tokyo. Samas mängib tugevat rolli palvest kinni pidamisel jaapanlaste vähene võimekus kaugtööks ning ka tõsiasi, et paljud palgatöölised ei suuda ilma tööta ennast kaua ülal pidada. Seega tundub, et peamine probleem pole mitte vähene valmidus ennast isoleerida (arvestades jaapanlaste valmidust norme järgida), vaid pigem ühiskonna suutmatus kiiresti kohaneda uue olukorraga. 

Lähiajal on valitsus hakanud Tokyos igale leibkonnale saatma kaks riidest näomaski (programm peaks varsti ka laienema muudesse prefektuuridesse), kuid otsus on tekitanud poleemikat – peamiselt kuna see pole piisav kogus suurtele peredele. Veel on Abe kaalunud politsei kaasamist teavitusprogrammi, mis paneks südamele olukorra tõsidust. Ka otsustas peaminister, et maikuus makstakse igale elanikule välja umbes 850 euro suurune toetus, vaja enne ainult avaldus esitada. Vaadates tagasi, olen ma ausalt öeldes üsna üllatunud, et kulus kolm kuud enne kui viirus Jaapanis levima hakkas. Muidugi võib kahelda Jaapani numbrite tõesuses (võib-olla, et paista turvalise paigana olümpiamängude jaoks), kuna alles hiljuti ei olnud Jaapan liigselt usin rahvast testima. Samas, kui Jaapani numbrid oleksid äärmiselt valed, siis võiks eeldada, et haiglad oleksid kogenud patsientide rohkust juba palju varem. Seda hüpoteesi on võimalik isegi kontrollida, vaadates, kas haiglates on viimaste kuude ajal märgata üldist haigete rohkust. Kahjuks seda infot ma leidnud, kuid eks kunagi hiljem on võimalik seda uurida. Hoolimata sellest, tuleb möönda, et riigisiseselt oleks võinud palju paremini ette valmistuda, näiteks muretsedes lisavarustust. Siiski on pikal perioodil olnud oma kasu – rahval on olnud aega kohaneda viiruse mõttega. Ma ei ole näinud üldist paanikat või samal tasemel kokkuostmist, mida võis täheldada Euroopas. Kuid inimesed on olnud kartlikud, ning üks suuremaid kriitikaid, mida peale hilinenud sammude võiks valitusele teha on kehv kommunikatsioon. Kuni viimase ajani sai täheldada valitsuse poolt aeglast info jagamist ning ebaselgete sõnumite edastamist. See tõi kaasa kuulujutte ja spekulatsiooni, millest ka meedia puhas pole. Nüüdseks on olukord paranenud, kuna on kerge mõista, mis samme on viirusega tegelemiseks vaja teha. Ometigi arvan, et atmosfäär ja rahva käitumine sõltub suuresti piirkonnast – väljaspool Tokyot ning Osakat on olukord endiselt vägagi stabiilne. Enda aknast välja vaadates näen endiselt lapsi mänguväljakul mängimas ning emasid kambas jutte vahetamas. 15. aprillil käisin ka ise väljas toitu toomas ning raha võtmas, järgnevad pildid on sellest käigust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nagu näha liigutakse vähemalt Hirakatas suuresti ringi nagu tavaliselt, kuid tõden, et pea kõik väljasolijad kandsid maske ning suhtlust üksteisega nägin harva. Olen ka kuulnud paari Tokyo tuttava käest, et elu on seal suuresti tavaline. Seega on mul raske öelda, mis tulevikus saama hakkab. Kehtestatud hädaolukord peaks lõppema esimese maiga, mil algab Kuldne Nädal. See on tavaliselt aasta kõige pidustusterohkeim aeg, mille jooksul käiakse vaatemänge nautimas ning sugulastel külas. Eks näis, kuivõrd hulljulge Abe on – tema otsus Kuldse Nädala osas võib selle muuta Saaremaa võrkpallimänguks.

 

 

Kasutatud kirjandus

“60% of Japanese Do Not Trust Political Parties and the Diet.” 2019. The Genron NPO. July 19, 2019. http://www.genron-npo.net/en/opinion_polls/archives/5496.html (kasutatud 17.04.2020).

Abigail Leonard. 2020. “2020 Was Supposed to Be Japan’s Year. Delaying the Olympics Is Just the Latest Gut-Punch.” Time, March 25, 2020. https://time.com/5809557/japan-olympics-cancel/ (kasutatud 17.04.2020).

Agence France-Presse. 2020. “All Crew Members Have Left Virus-Hit Ship in Japan: Minister.” News24, March 1, 2020. https://www.news24.com/World/News/all-crew-members-have-left-virus-hit-ship-in-japan-minister-20200301 (kasutatud 17.04.2020).

Aizawa Yuko, and Eiraku Maiko. 2020. “How Will the State of Emergency Affect Daily Life?” NHK World-Japan, April 8, 2020. https://www3.nhk.or.jp/nhkworld/en/news/backstories/1015/ (kasutatud 17.04.2020).

Akihiro Toya, and Junichiro Nagasaki. 2020. “Hokkaido Declares ‘state of Emergency’ over Coronavirus.” The Asahi Shinbun, February 29, 2020. http://www.asahi.com/ajw/articles/13175177 (kasutatud 17.04.2020).

“Coronavirus (COVID-19) Travel Information.” 2020. ANA – Inspiration of Japan. April 16, 2020. https://www.ana.co.jp/en/jp/topics/notice200127/ (kasutatud 17.04.2020).

“Japanese Businesses to Help Make Medical Gowns.” 2020, April 17, 2020. https://www3.nhk.or.jp/nhkworld/en/news/20200417_11/ (kasutatud 17.04.2020).

Jiji Press. 2020a. “Japan Declares Nationwide State of Emergency amid Coronavirus Spread.” The Japan Times, April 16, 2020. https://www.japantimes.co.jp/news/2020/04/16/national/japan-nationwide-state-of-emergency/#.XpkpPyPVJPY (kasutatud 17.04.2020).

———. 2020b. “Tokyo Residents Start Receiving Two Masks as Promised by Abe.” The Japan Times, April 17, 2020. https://www.japantimes.co.jp/news/2020/04/17/national/abe-two-masks-tokyo/#.XplwySPVJPY (kasutatud 17.04.2020).

———. 2020c. “Abe Administration Talks up ¥100,000 Payout, but Who Is Eligible?” The Japan Times, April 18, 2020. https://www.japantimes.co.jp/news/2020/04/18/national/shinzo-abe-100000-payout-who-is-eligible/#.XpxQ9yPVJPY (kasutatud 19.04.2020).

Kyodo News. 2020. “Wearing Face Masks, Many Go to Work despite Abe’s Call for Telework,” April 13, 2020. https://english.kyodonews.net/news/2020/04/65d0d64d581e-wearing-face-masks-many-go-to-work-despite-abes-call-for-telework.html (kasutatud 17.04.2020).

Leika Kihara, Chris Gallagher, Antoni Slodkowski, Rocky Swift, Yoshifumi Takemoto, and Daniel Leussink. 2020. “Japan Urges Citizens to Isolate as Reports Warn of 400,000 Deaths.” Reuters, April 15, 2020. https://www.reuters.com/article/us-health-coronavirus-japan/japan-urges-citizens-to-isolate-as-reports-warn-of-400000-deaths-idUSKCN21X149 (kasutatud 17.04.2020).

Lisa Du. 2020. “Japan’s Hokkaido May Have 940 Infected, Researcher Says.” Bloomberg, March 2020. https://www.bloomberg.com/news/articles/2020-03-03/japan-s-hokkaido-could-have-up-to-940-infected-researcher-says (kasutatud 17.04.2020).

Rihito Shimazu. 2017. An Ex Yakuza Udon Noodle Shop. NHK World Special Programs. https://www.youtube.com/watch?v=_GgBLW0i2hc (kasutatud 17.04.2020).

Stephen Chen. 2020. “Coronavirus Outbreak May Have Started in September, Say British Scientists.” South China Morning Post, April 17, 2020. https://www.scmp.com/news/china/science/article/3080380/coronavirus-outbreak-may-have-started-september-say-british (kasutatud 19.04.2020).

“The Constitution of Japan.” 1946. http://www.japaneselawtranslation.go.jp/law/detail_main%3Fre%3D%26vm%3D02%26id%3D174.

The Mainichi. 2020a. “Japan to Expand Entry Ban to 73 Countries, Regions amid Virus Spread,” April 1, 2020. https://mainichi.jp/english/articles/20200401/p2g/00m/0na/103000c.

The Mainichi. ———. 2020b. “Japan PM Abe Suggests He May Seek Police Cooperation to Keep People at Home,” April 8, 2020. https://mainichi.jp/english/articles/20200408/p2a/00m/0na/002000c.

United Nations Department of Economic and Social Affairs. 2016. The World’s Cities in 2016. Statistical Papers – United Nations (Ser. A), Population and Vital Statistics Report. UN. https://doi.org/10.18356/8519891f-en.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply