';

Kristin Saar: Toomemäelt Saint-Germain-des-Prés’sse

Kristin Saar: Toomemäelt Saint-Germain-des-Prés’sse

Poolteist aastat tagasi jätsin musta leiva ja kohukestega hüvasti ning lendasin magistriõpinguteks Prantsusmaale. Peamine nõu, mida minult sellega seoses küsitakse, on kuidas kooli valida. Aus vastus: pole aimugi, ent kui miski on juba sõelal, kontakteeru kõigiga, kes võiksid huvipakkuvast koolist või programmist rohkem teada. Vähemalt minul ei õnnestunud info ülekülluses suplemist vältida. Lähtusin oma valikus ülikoolide edetabelitest ning konkreetsetest programmidest, mistõttu viis soov Euroopasse jääda mind Pariisi. Eestis vähetuntud Sciences Po (L’Institut d’Études Politiques) on sotsiaalteadustele suunatud ülikool, kus peamine rõhk on poliitikauuringutel ning pea iga teine tudeng on välismaalane. Kooli kandideerimiseks tuli esitada väljavõte hinnetest, kaks akadeemilist soovituskirja, samuti anda ülevaade varasemast töö- ja praktika kogemusest ning vabatahtlikust tegevusest. Seda kroonis 1000-sõnaline motivatsioonikiri ning rahvusvaheline tõend keeleoskusest. Sellest rõhuasetusest lähtuvalt oli välistudengitel reeglina ette näidata vähemalt paar bakalaureuse ajal läbitud praktikat (prantslased võtavad selleks enamasti magistri jooksul vaheaasta). Prantsusmaal on Sciences Po aga eelkõige tuntud kui kool, kust on sirgunud mitmed liidrid nii avalikus kui erasektoris. Vilistlaste hulka kuuluvad praegune president Emmanuel Macron ja peaminister Édouard Philippe, aga ka François Hollande, Jacques Chirac või Christian Dior (kooli lõpuaktusel pidas eelmisel aastal kõne ka president Kersti Kaljulaid). 

Sageli näib, et prantslastele ei ole Sciences Po seega mitte ülikool, vaid fenomen omaette. Ühes teiste välistudengitega tundsin Pariisi saabudes korduvat kohmetust: linnas on arvestatava suurusega üüriturg, kus omanikud rendivad kodu välja ainult Sciences Po tudengitele ning pangad võistlevad, et tudengid avaks arvelduskonto nimelt nende pangas. Seega sain ainuüksi kooli nime tõttu konto avamishetkel 90-eurose tervituse (loobudes sealjuures konkurentide pakkumisest alustada 80 euroga ning võtta ülejäänud 50 eurot vastu investeerimiskontol). Teisalt tähendab taoline eliidimaiguline staatus, et kooli sissepääsu valvavad turvamehed, kes kontrollivad ühes tudengikaardiga siseneja seljakotti ning seintel on tuletõrjeevakuatsiooni juhise kõrvale üles riputatud ka juhendid terrorirünnaku ajal käitumiseks. 

 

Õppida, õppida, õppida

Sciences Po fookus on professionaalsel arengul ning tudengite tööturuks ettevalmistamisel. Seda tuleks akadeemilise karjääri taotlejatel kandideerimisel silmas pidada, näiteks otsustab enamik tudengeid asendada traditsioonilise lõputöö praktikaga. Õppekavad ja -ained põimivad majandust, ajalugu, politoloogiat, õigust ja sotsioloogiat ning loenguid külastavad ja annavad akadeemikute kõrval ka praktikud nii avalikust kui erasektorist. Kursuste raames võib arvestada ohtrate esitluste, grupitööde ja poliitikapaberite kirjutamisega, harjutamaks avalikku esinemist, meeskonnatööd ning poliitika kujundamiseks vajalikku probleemilahendamise oskust. „Harjutusi eluks“ valdkonda kuuluvad ka intensiivsed – ent lühikesed – semestrid. Nagu Eestis, algab kool esimesel septembril, ent on enamasti läbi juba detsembri keskpaigaks või koguni alguseks. Jaanuarikuise eksamisessiooni asemel sulavad üheks võistluseks ajaga oktoobri vaheeksamid ning novembris algavad lõpueksamid ja -esseed. Seetõttu võib esimese semestri lõppedes CV-sse lisada ka ajaplaneerimisoskuse ning hea stressitaluvuse. 

The Economisti andmetel oli Pariis 2019. aastal Singapuri järel kõige kõrgema elukallidusega linn maailmas. See väljendub elupindade suuruses, mis tudengite puhul jäävad sageli kümne ruutmeetri juurde. Pargis käiakse seega nii lugemas, sportimas kui sünnipäevasid pidamas. 

Meie instituudis (School of Public Affairs) on kaks peaeriala: avalik haldus (Public Policy) ja Euroopa õpingud (European Affairs), nende kõrval valib tudeng spetsialiseerumiseks ühe poliitikavaldkonna. Mina keskendusin Euroopa õpingute kõrval sotsiaalpoliitikale, ent valikud ulatuvad julgeolekust kultuurini ning vaatamata põhikursuste jagamisele, peegeldusid need eelistused ka kaugemale. Vähemalt sotsiaalpoliitika suunal peeti majanduspoliitika tudengitega tuliseid vaidlusi, nii loengute ajal kui järel. Pärast kohustuslike elementide läbimist on valikuvabadus ainete osas küllaltki suur ning õppekava saab eelistustele vastavalt kujundada. See põhineb aga olulisel eeldusel: soovijal peavad olema suurepärane planeerimis- ja infotöötlusoskus, ühes kiire internetiühenduse ja sõrmedega. Ainetele registreerumise aken on kolm tundi, tegelikkuses on paremad palad aga esimese kahe minutiga läinud. Valmis tuleb teha ideaalstsenaarium, varustsenaarium ja selle varustsenaarium, et vältida kattumisi või, halvemal juhul, saavutada administratsiooniga kauplemiseks piisavalt läbirääkimisruumi. Vastukaaluks kiirele ja halastamatule registreerimisele saab sügissemestri hinded teada kuni kolm kuud hiljem. Tartust tulnule ootamatult leiab hinnetelehelt ka individuaalse positsioneerumise – mitmes oli õppija tulemus võrreldes teistega, kes ainet võtsid. Vähemalt näiliselt on edu(kus) Prantsusmaal suhtelisem.  

 

Vabadus, võrdsus, vendlus, bürokraatia?

Kodu ja raamatukogu vahele jääb Pariisis elades aga veel mõndagi, tihti näiteks tänavaprotestid. Revolutsioonilisus ning vabaduse, võrdsuse ja vendluse moto näikse prantslaste soontes endise kirega pulbitsemas. Nagu prantsuse keele õpetaja meile selgitas, on nädalavahetusel sõpradega lihtsalt kokku saamise asemel palju toredam õues jalutada ja meelt avaldada. Võimaluse selleks leiab alati: ei möödu pea ühtki nädalavahetust, kus mõni tänav meeleavaldajate tõttu suletud ei oleks ning sageli on ühel ajal väljas nii konkreetse teema pooldajad kui vastased. Vahetult pärast minu õpingute algust lahvatasid üle riigi igalaupäevased kollavestide protestid, mille ajendiks olid kütusehinna tõstmise varjus ebavõrdsus ja eliidivastasus (ehkki Prantsusmaa on üks väheseid riike Euroopas, kus ebavõrdsus hetkel ei kasva, on teema pideva avaliku debati osa). Pariisist lahkudes jäi aga kestma ajalooliselt pikaks veniv transporditöötajate streik, mis linna tavapärase toimimise täielikult halvas. Meile tähendas see tühistatud loenguid, edasilükatud eksameid ja logilistlist peavalu pühadeks koju saabumisel. 

Protestijate sõnum: „Fiskaalne ebavõrdsus = sotsiaalne raev“

Transporditöötajate streik on üks huvitav kaasus, kus prantslaste vabaduse, võrdsuse ja vendluse iha lõppeb hulga bürokraatiaga. Sageli on Prantsusmaal just meritokraatia ja võrdsuse taotlemise hoos igale reeglile kujunenud erand ja erandile seda välistav erand. Niisamuti nagu igale töölõigule on osakond ja inimene, kes saavad hädalist parimal juhul vaid edasi suunata. Seega on normaalne, et panga infoliinile saamiseks kulub 15 kõnet ja kolm päeva. Internetiühenduse saamiseks tuleb varuda kuus nädalat, sest selle juurde käib töökorraldus, kus personaalne kliendihaldur helistab, et küsida, kas klient on valmis talle paari minuti pärast helistava tehniku kõneks. Samuti võtab tehnik kõne kliendihaldurile, et too helistaks kliendile ja ütleks, et töömees on nüüd maja ees ning soovib juhtmepuntraid vaatama tulla. Ehkki prantslased armastavad ise administratsiooni ja bürokraatia üle kaevata, kasutavad transporditöötajad vabadust protestida justnimelt 42 erandiga süsteemi ülal hoidmiseks, sest seda peetakse omal moel võrdsuse ja vendluse alustalaks. 

Rohujuuretasandil alguse saanud kollavestide protestid tähendasid reeglina suitsu, pisargaasi ja politsei veekahureid. Liidrite puudumist on peetud üheks vägivalla puhkemise ja läbirääkimiste takerdumise põhjuseks.

Vaatamata teatud omapäradele (nagu Louvre’i ees võtmehoidjamüüjaid rulluiskudel taga ajavad politseinikud), on Pariis siiski võrratu haridus- ja kultuuripaguluse sihtkoht. Linna elukallidusele vaatamata on õppuritel võimalik taotleda elukoha eest tasumiseks toetust, lõviosa muuseumitest on noortele tasuta ning Seine’i kallas on piknikutele avatud aprilli algusest alates. Sõltuvust tekitavate pagariäride rohkuse juures on eriti vahva, et tänaseks saab linnas rattaga (peaaegu täiesti turvaliselt) kõikjale ning kaastudengitel külas käies jääb treppe mööda endistesse teenijatubadesse ehitatud toakestesse ronides toredasti toonusesse. Seiklusi, enesearengut ning toredaid sõpru maailma eri paigus ei pea siinjuures ära nimetamagi.

Päikeseloojang Pompidou Keskuse rõdult. Galeriid on pühapäevane meelelahutus nii turistidele kui pariislastele endile. 

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply