';

Välisõpingud – kellele, miks ja millal?

Välisõpingud – kellele, miks ja millal?
Autor: Kaarel Keskra

Välisvahetusele minek on idee, mis on kindlasti läbi käinud iga esmakursuslase peast. Selle ilusa mõttega kaasnevad aga muud praktilisemad küsimused: millal, kus ja kuidas? Just nende küsimuste vastamiseks toimus 21. novembri pimedal õhtul Skytte instituudis arutelu, kus anti vastuseid nendele küsimustele ning jagati omi muljeid. Arutelus osalesid Alar Kilp – riigiteaduste bakalaureuseõppekava programmijuht; Siiri Maimets – Erasmus+ õpirände koordinaator Skytte instituudis; Merée Marleen Ruzitš – bakalaureuseõppe viimase aasta tudeng; ning Johannes Voltri – magistriõppe esimese aasta üliõpilane. Merée Marleen käis vahetussemestril Türgis ning Johannes koguni kahes kohas – USAs ning Šotimaal. Alari ja Siiri õpingute ajal selliseid võimalusi veel aga õieti polnudki.

Miks on välisõpingud üldse olulised?

Johannese jaoks avardas välisvahetus kõige rohkem maailmapilti. Kuna ta oli käinud Šotimaal ja USAs, siis tema jaoks oli kõige huvitavam näha erinevaid perspektiive õppemeetodite suhtes. Ta lisas, et välismaal viibitud aja jooksul õpib keeli paremini tundma, isegi nii hästi, et mõne kuu möödudes pole ime, kui enese mõtted kõlavad juba võõrkeeles. Merée Marleen arvas, et kui su peaerialaks on rahvusvaheline poliitika, siis tasuks kindlasti  käia ära välismaal, et mõista lähemalt, kuidas asjad teiselt poolt piiri paistavad. Võõrsil õppimise käigus saab ka palju uusi ja mitmekesise taustaga tutvusi. Nii Johannes kui ka Merée Marleen nõustusid, et välismaal õppimine aitab luua rahvusvahelist võrgustikku ning teises kultuuriruumis viibimine mõista paremini enda kultuuri.

Alar ja Siiri olid aga seisukohal, et välismaal saab ennast täiendada aladel, mida Tartus ei pruugi olla. Samuti oldi tudengite seisukohaga nõus – võõrsil õppimine täiendab inimest keeleliselt. Siiski toodi erinevusena välja, et alati ei pea ennast täiendama üksnes ingliskeelselt, vaid võib ka kasutada juba varem omandatud teisi keeli. Ainukeseks piirajaks jääb üliõpilase enda soov ja motivatsioon.

Millised on tudengi võimalused?

Siiri sõnul on neid palju. Kõige levinum on Erasmuse välisõpingute programm, kuid lisaks leidub veel omajagu kahepoolseid lepinguid Tartu Ülikooli ja partnerülikoolide vahel. Peamine erinevus on, et Erasmusega on võimalik saada ka stipendiumi. Kahepoolsetel lepingutel võivad olla tasuta õppekohad, aga seal ei ole muud kulud kaetud. Lisaks on võimalik ka kaasa teha Erasmus+’is. Selle programmi kaudu on võimalik minna teistesse maailmajagudesse, mis pole tavalise Erasmuse programmiga esindatud, näiteks Aasia ja Ameerika. Johannes lisas huumoriga, et välismaal õppimine võib olla isegi soodsam Eesti tudengile, kes ei ole pärit Tartust, sest stipendium katab enamiku elamiskuludest. Tema oli välismaal käinud ISEP-i välisõpingute programmiga (mis on avatud juba praegugi ja kandideerimistähtaeg on 15. jaanuaril).

Mis saab  aga siis, kui soovitud ülikooli ei ole Erasmuse või partnerülikoolide listis? Kui kõrvaleriala on veel valimata, siis võib valiku langetamisel silmas pidada ka seda, mis ülikoolidega teised instituudid on partnerluslepinguid sõlminud – valides kõrvaleriala väljastpoolt enda instituuti, saab osa ka teiste pakutud hüvedest. Täpsema info leiab Tartu Ülikooli kodulehelt!

Kuidas kandideerimisprotsess välisülikooli minnes välja näeb?

Kandideerimine (Erasmuse jaoks) toimub läbi konkursi, mis on kahel korral aastas, sügisel ja kevadel. Kandideerimine toimub järgmiseks semestriks või soovi korral ka aastaks. Enne kandideerimist soovitati kindlasti veenduda, et on olemas vajalik keeletase. Enamikul välismaistest ülikoolidest on oma keelenõuded, mistõttu tasub veenduda ka nende olemasolus ning sellega arvestada. Rõhutati, et kuna keelediplomi hankimine võtab aega, tuleb selle hankimisega võimalikult varakult tegelema hakata, et mitte rongist maha jääda.

Tudengid väitsid ka, et kandideerimise protsess võib olla olenevalt ülikoolist väga bürokraatlik, mistõttu tuleks selle läbimiseks tuleb varuda aega ja kannatust. Siiri andis nõu, et esimesel võimalusel tuleks kindlaks teha, mis ajaks on vaja dokumendid ära saata, sealt järgnevalt seada endale väikeseid eesmärke ja neid täita: võimalikult varakult panna (varuga) paika oma ajakava ning järgemööda ajada kõik vajalik korda. Seda tuleks võtta kui võimalust ennast arendada. Alguses võib kandideerimine küll tunduda väga keerulisena, kuid tegelikult areneb koos sellega võime iseseisvalt infot hankida.

Mis on välismaal teistsugust kui Eestis? Kuidas seal toime tulla?

Välismaal on kultuuriruum mõistagi erinev ning seetõttu võivad ka kombed ja tavad, millega peab harjuma, olla erinevad. Merée Marleeni sõnul oli tema jaoks peamine ebameeldivus Türgis see, et ülikooli personaal ei vastanud tema e-mailidele. Johannes aga mainis, et tema poolt valitud ülikoolides oli kõik Eestiga üpriski sarnane. Suurim erinevus tema sõnul oli see, et ameeriklased ja inglased olid palju avatumad kui eestlased.

Mõlemad tudengid panid südamele, et enne võõrsile minekut tasuks ka ise veidi raha kõrvale panna. Stipendiumist neile tavaliselt ei piisanud, kuigi see kattis enamiku nende kulutustest. Johannes tuletas meelde, et ka välismaal õppides on võimalik Tartu Ülikooli tulemusstipendiumit taotleda, mis aitab potentsiaalselt paremini toime tulla.

Kuidas seal elamisega on?

On levinud kuulujutte, et inimesed on ka pidanud elama AirBnB’s, sest ühikakohti ei ole neile jagunud ning majutuse leidmisega on raskusi. Johannesel ja Merée Marleenil õnneks nii ei läinud, aga mujal võib selline oht olla küll. Merée Marleeni sõnul on Türgis positiivne see, et seal on eraldi tasuta ühiselamud meestele ja naistele. Johannese õpingute jooksul USAs oli tal peale tasuta majutuse ka tasuta toitlustus. Sellegipoolest pidi ta lennupiletid ning tervisekindlustuse omast rahast kinni maksma. Soovitati ka pidada nõu seal käinud vanemate tudengitega.

Mis üllatusi võib oodata välisülikoolide õppekorraldusest?

Välismaale õppima minnes võivad ees oodata paar erinevust, mida Eestis ei ole. Alar soovitas, et kui minna Saksamaale, siis tasuks läbi rääkida iga õppejõuga, sest Saksamaal algavad ja lõppevad semestrid hiljem kui Eestis. Siiri täiendas, et Eesti puhul on tavaline see, et me oleme harjunud saama õppejõududele kirjutades kiireid vastuseid. Välismaal see aga ei pruugi nii olla, mistõttu võib see algselt frustreerida. Mõlemad lisasid, et mitmeid aineid ei saa üle tuua tavaainete näol, vaid pigem vabaainetena. Tähtis on meeles pidada, et Erasmusega välismaal olles on vaja kätte saada vähemalt 15 EAPd, mis sobituvad enda õppekavaga. Vastasel juhul on vaja stipendium täies ulatuses tagasi maksta.

Millal on parim aeg minna?

Võõrsil end täiendades võib nominaalne õppeaeg pikeneda, kuid see ei pruugi alati nii olla. Nominaalse õppeaja pikenemist on võimalik ära hoida, kui juba esimestel semestritel võimalikult palju ette ära õppida. Merée Marleen soovitas minna just teisel aastal, sest siis minnes jätab see aega viimasele aastale, et vajadusel omi asju parandada; ent instituudis endas on korraldatud semestrid pigem nii, et parim aeg minekuks on 5. semester.

Noormeestel, kes ei ole ole veel ajateenistust läbinud, tasub meeles pidada, et kui välismaal semestril osalemine võib pikendada nominaalset õppeaega, siis Kaitseväest seda pikendust ei saa. Üliõpilane, kes on valinud ajateenistusse astumise kalendriaasta, kutsutakse just tema poolt valitud aastal.

Osalejate nõuanded:

Johannes: “Vaata ringi, võimalusi on palju, kuhu minna.”

Siiri: “Otsuse kujunemine võtab aega. Planeerige oma aega hästi!”

Merée Marleen: “Ärge kartke, et Eestis jääb elu maha. Internet kompenseerib seda. Pool aastat pole midagi, sõprade ja tuttavate elu jääb samasuguseks nagu see varem oli.”

Alar: “Kasutage võimalust, seniks kuni see veel on.”

 

Arutelu korraldasid Johan Skytte poliitikauuringute instituudi tuutorid Karl Lembit Laane, Jakob Päll ja Pärt Dolenko ja viis läbi Karl Lembit Laane.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply