';

Anett Altmäe, Maarja-Helen Tamm, Kristina Kallemaa: Põhiseaduspatriotism – kas Eesti integratsioonipoliitika päästerõngas ning alternatiiv rahvuslusele?

Anett Altmäe, Maarja-Helen Tamm, Kristina Kallemaa: Põhiseaduspatriotism – kas Eesti integratsioonipoliitika päästerõngas ning alternatiiv rahvuslusele?

Kerime alustuseks aega tagasi ning rändame aastasse 2007. On 26. aprill ning valdavas osas vene keelt kõnelevad isikud mässavad Tõnismäe haljakul pronkssõduri juures monumendi teisaldamise vastu. Reisime ajas kahe aasta võrra edasi ning jõuame aastasse 2009, mil Tõnismäele tuuakse pronkssõduri kuldne koopia. Viimaks jõuame aastasse 2019, mil oma plakatikampaaniaga tuleb välja erakond Eesti 200. Kõik need sündmused ja sümbolid viitavad lõhenenud ühiskonnale ning eestlaste ja venelaste selgele vastandamisele. Eelnimetatud sündmused annavad aimu ka integratsioonipoliitika lonkamisest või üldsegi selle selgest ebaedust. Kuidas lahendada integratsiooniprobleemi Eestis ja kuidas saaksime toetada eestivenelaste positiivset identiteeti – kas põhiseaduspatriotism oleks siinkohal päästerõngaks või ilmneb takistus rahvusluses? Leiame, et mõlema puhul on nii kütkestavaid kui ka eemaletõrjuvaid aspekte, kuid asetame oma panuse põhiseaduspatriotismi kui rahvusluse alternatiivi atraktiivsusele. 

 

Rahvusluse kui kõiki hõlmava identiteedi ebaefektiivsus

Marianna Makarova on 2017. aastal ilmunud arvamusartiklis “Miks oleks integratsioonist loobumine Eestile ohtlik?” põhjendanud lõimumise olulisust Eestis, tuues seoseid rahvuslusega ning enamusgrupi ja vähemusgrupi kultuuride vaheliste pingeliste suhtega. Nimelt eeldab integratsioon, et nii enamusgrupi kultuur kui ka rahvusvähemuste päritolukultuur on mõlemad ühiskonnas, mis on avatud ja toetav, võrdselt väärtustatud ning vähemustel on võimalus säilitada oma kultuuriline eripära ja identiteet (Makarova 2017). Just võrdsusel ja oma kultuuri austamise loal on oluline roll integratsioonis, mille puudumisel või puuduse tajumisel kujunevad konfliktid nagu eelnimetatud ja kõigile eestlastele mällu sööbinud ärevad pronksiöö rahutused. Kuid Makarova on veendunud, et kellegi kuhugi sulandumine tähendab assimilatsiooni, millega kaasneb surve rahvusvähemuste kultuurile ja identiteedile. See idee seostub David Milleri, tuntud inglise poliitikateoreetiku ja mõõduka rahvusluse toetaja mõttega rahvuslusest: Milleri sõnul on rahvuslus hõlmav identiteet, mis kaasab endasse alagruppe ehk vähemusi, nõudmata, et nood loobuksid oma identiteedist, kuid lõimumisega kaasnevad või peavad kaasnema siiski mõlemapoolsed kompromissid ja muudatused (Miller 2009: 214-215). Selle all mõtleb Miller rahvusliku identiteedi redigeerimist vähemusgruppidele vastuvõetavamaks, kuid ka vähemusgruppide loobumist teatud väärtustest või käitumistavadest, mis on konfliktis kogukonna kui terviku omadega (Miller 2009: 214-215). Et saavutada Eestis ühtne ja lõimitud ühiskond, peavad nii eestlased kui ka rahvusvähemused sellesse panustama ehk oma hoiakuid ja arvamusi muutma ning vajadusel tuleb mõtestada ümber Eesti riigi identiteet, mis Makarova (2017) sõnul on praeguste uuringute kohaselt tugevalt põimunud eesti etnilise kultuuriga. Siin tekib päevakorda omaette küsimus, miks see nii on kujunenud ja kas me oleme rahvusena valmis seda muutma. Nii Milleri kui Makarova sõnul on aga oluline mõista, et lühiajalises vaates ei pruugi lõimumisse tehtud investeeringute tulemused olla nähtavad, kuid see ei vähenda nende olulisust ja väärtust. Lahenduseks olekski nende meelest “järjepidev tegutsemine, meist igaühe panus sidusa ühiskonna loomisse ja vastutus tulemuse saavutamise eest” (Makarova 2017). Kuid kas sellest piisab? Kas rahvuslus teeb rohkem head kui halba? Või on rahvuslus pigem vaid emotsionaalne hoiak (Maiste 2009), mis kujuneb paratamatult sallimatuseks või konfliktide provotseerimiseks? Vaatame järgnevalt rahvusluse alternatiivi ehk põhiseaduspatriotismi sobivust Eesti ühiskonnas ja integratsioonipoliitikas, mis vastupidiselt rahvuslusele võimaldab lahus hoida legaalset ja moraalset sfääri. Nii suudame parandada Eesti ühiskonnas kogukondade vahelisi suhteid, mis rahvusluse idee kohaselt võivad olla enesekesksed ja isegi agressiivsed ning suletud vähemustele.

 

Põhiseaduspatriotismi potentsiaal Eesti ühiskonnas

Võimalust eri rahvuste lähendamiseks võib riigi kontekstis pakkuda patriotismi aluste ümbertõlgendamine. 2009. aastal leidis see teema Eestis palju kõneainet. Kuna traditsiooniline rahvuslus ei pruugi eestlastele ja venelastele vajalikku pidepunkti pakkuda, et tekiks ühtlasem, integreeritum ühiskond, aitaks seda saavutada alternatiiv, mis ei põhine puhtalt keelelistel või kultuurilistel omadustel. Lauri Mälksoo (2009) käsitles sellise võimalusena põhiseaduspatriotismi, mille puhul on rahvusluse ühisosaks kultuurilise identiteedi asemel ühine demokraatlik vabaduste ja õiguste ruum. Eesti põhiseaduspatriotismi debatile lõi suurema hoo sisse endise õiguskantsleri Indrek Tederi sõnavõtt 1. oktoobril 2009. aastal Riigikogus, kus ta samuti põhiseaduspatriotismi ideed tutvustas ning hiljem teemakohaseid mõtteid ka meedias jagas. Teooria teevad tema sõnul soodsaks selle keskmes olevad ratsionaalsed otsused ning rahvusega kaasnevate emotsionaalsete argumentide välistatavus(Teder 2009). Põhiseaduspatriotismi teemat on avanud artiklis “Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus” ka eesti sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin, kes hindab põhiseadusliku patriotismi ideed, leides, et see aitab ületada rahvuslikke erisusi. Lauristin nimetab seda lepinguliseks “katusidentiteediks” (Lauristin 2009). Mälksoo lisab, et kodanike ühendus oma riigiga ja nende poliitiline identiteet peavad olema mõistuspärased ning põhinema argumenteeritud väärtustel, mitte emotsioonidel (Mälksoo 2009). 

Eesti Vabariigi põhiseadus annab iseenesest rahvuse tõlgendamiseks kaks viisi: herderlik-rahvusliku ja kantlik-vabariikliku ehk ühelt poolt keelt ja kultuuri ning teiselt poolt ratsionaalse kodanike õigusi ning vabadusi rõhutava põhimõtte (Mälksoo 2009). Kuna neist esimene rõhub rahvuse ja kultuuri säilimisele, ei võimalda see Eestis elavatel muulastel end ja oma identiteeti riigi (ja selle põhiseadusega) piisavalt siduda. Näitlikustamaks kantilikku universaalset mõtet, on kohane tsiteerida Eesti Vabariigi põhiseadust: „Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“ (Riigiteataja 1992). Vaid kantilikule suunitlusele tuginedes saaks muuta Eesti rohkem koduks siinsetele teistele kaasmaalastele, sealhulgas eestivenelastele. Teder leiab, et just sellisel moel saaks Eesti põhiseaduspatriotism kõigile kodanikele kohanduda (Teder 2009). Seejuures ilmneb oluline põhiseaduspatriotismile omane tunnus, et kogukonna loomisel ei tugineta rahvusele. See lähtub Dublini Ülikooli kolledži emeriitprofessor Attacka Ingrami käsitlusest, kus määratakse, et järelrahvusliku riigi ühtsust ei saa luua ühise pärandi ja kultuuri alusel, vaid see peab mahutama erinevusi ja paljusust ehk paljurahvuselises kontekstis ei saa rahvus olla poliitilise ühtsuse alus. Siinkohal tulevad ühtsus ja legitiimsus põhiseadusest, mis on pühendunud inimõigustele ja demokraatlikele väärtustele, ning just see hoiab inimesi koos (Ingram 2009: 110). Käsitledes Eesti integratsioonipoliitikat, leidis Teder, et muulasi tuleb rohkem kaasata. Ta arvab, et rahvuskeskselt riigimõtlemiselt peaks üle minema kodanikukesksele. Üheks meetmeks pakub ta välja alla 15-aastastele lastele naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmise, kuna sellega näitaks Eesti üles initsiatiivi igast rahvusest kodanikke tõsiselt võtta (Teder 2009).

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik on samuti Tederi mõtteid  lahanud. Vetik leiab, et Eestil on eelduseid, mille kohaselt  võiks põhiseaduspatriotism Eesti ühiskonnas toimida – näiteks tugevnenud kontaktid ning vastastikune tunnustamine. Vetik peab oluliseks ühisosa olemasolu välismaalaste ning eestlaste vahel (Vetik 2010). 2017. aasta Eesti ühiskonna integratsiooni seire väidab, et rahvustevahelised sidemed piirduvad ennekõike töö ja hariduse omandamisega. Olenemata sellest on eestlaste ja muulaste hoiakud läinud aastate jooksul paremaks ning üksteisega arvestavamaks (Balti Uuringute Instituut 2017: 67). Samuti on olnud positiivseid muutusi eestivenelaste eesti keele oskuse paranemisel (Balti Uuringute Instituut 2017: 61-62).  Sealjuures nõustub üha rohkem eestivenelasi, et lõimumine nõuab ka nende enda panust. Kõik see viitab Vetiku arvates põhiseaduspatriotismi omaksvõtu soodsatele eeldustele Eesti ühiskonnas (Vetik 2010).

Olenemata kõigest eelnimetatust ei saa me olla niivõrd enesekindlad, et põhiseaduspatriotism Eestis rahvuslust täielikult asendaks. Kui II maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal tundsid inimesed põhiseaduspatriotismi järele vajadust, on iseasi, kuivõrd tunnevad sellise rahvusnarratiivi järele vajadust eestlased. Iseseisvuse taastamisel ühendas inimesi ühismälul, keelel ja kultuuril põhinev rahvustunnetus, mis on selgelt emotsionaalse alusega. Põhiseaduspatriotismi kriitikud on aga väitnud, et see on midagi elitaarset, mida tavainimene hoomata ei suuda, ning ei paku piisavalt emotsionaalset sidet. Mälksoo (2009) nendib selle selgituseks, et “kui tavakodanikul on valida, kas olla uhke oma riigi demokraatliku põhiseaduse kui “ühiskondliku lepingu” üle või et rahvusmeeskond võidaks jalgpallifinaalis Brasiiliat, tundub enamik eelistavat viimast.’’ Aga kui võrrelda riigis erinevaid rahvusgruppe, võib tulemus olla teistsugune. Seda, kuidas erinevad rahvuste arusaamad riigi ja inimese suhtest Eestis, iseloomustab ajavahemikus 2002–2014 toimunud sotsiaalteaduslik uuring ‘’Mina. Maailm. Meedia’’. Võrreldi nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone riigi suhtes ning tulemused näitavad, et vene emakeelega elanike jaoks seostus Eesti riik positiivselt eelkõige kui meeldiv elukeskkond, mille iseloomustamiseks kasutati positiivsete omaduste lõikes sõnu ”avatud, puhas ja turvaline”. Eestlastes tekitasid positiivseid tundeid kirevamad omadused: ”soe, värviline, sõbralik ja tõusev” (Lauristin 2009). Järelikult on suhtumine riiki rahvuseti erinev. See vahe toob välja tõsiasja: kui eestlastel on tendents kirjeldada suhet riigiga pigem emotsioonidest lähtuvalt, siis venekeelse elanikkonna jaoks on suhe pigem kodanikusuhtel põhinev.

 

Kui II maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal tundsid inimesed põhiseaduspatriotismi järele vajadust, on iseasi, kuivõrd tunnevad sellise rahvusnarratiivi järele vajadust eestlased. Iseseisvuse taastamisel ühendas inimesi ühismälul, keelel ja kultuuril põhinev rahvustunnetus, mis on selgelt emotsionaalse alusega. Põhiseaduspatriotismi kriitikud on aga väitnud, et see on midagi elitaarset, mida tavainimene hoomata ei suuda, ning ei paku piisavalt emotsionaalset sidet.

 

Erineva suhtumise põhjused joonistuvad selgelt välja, kui vaadelda Eesti ühiskondliku lõimumise tendentse. Eesti ühiskond on praeguseks kujunenud eesti- ja venekeelset elanikkonda silmas pidades segregeerituks – näha on nii kultuurilist kui ka piirkondlikku killustatust, ebaühtlast hariduskvaliteeti kui ka võrgustikupõhist värbamist tööturul, mis annab paremad võimalused eestlastele (Himma 2017). Ka uuringus ‘’Mina. Maailm. Meedia’’ ilmnes, et mõlema grupi jaoks iseloomustavad Eestit kõige vähem hoolivus ja ühtsus (Lauristin 2009). Ehk aitab aga erinevate poolte kaasamine keerulise mineviku käsitlemisse rahvaid rohkem lähendada, rahulikumalt koos elada? Lauristin (2009) arvab, et ”põhiseaduslik patriotism eeldab Euroopa rahvaid valusasti puudutavate ajalookogemuste ühist mõtestamist, ajaloo traumade lepitavat käsitlust endiste vaenupoolte dialoogis, teisalt aga nõuab võitlevat hoiakut demokraatiat ähvardavate ohtude suhtes, olles siin valmis isegi jõuga vahele astuma.” Lauristin (2009) toob välja ka huvitava rahvuslust puudutava paradoksi: ”mida kangema kaelaga on eesti rahvuslus, mida vähem ilmutab Eesti riik sellist siirast, tõsist ja südamega läbi tuntud tahet kohelda võrdselt oma eri rahvustest kodanikke, seda nõrgemaks ta muutub. Sest riigi kõigi kodanike lojaalsus on tema iseseisvuse olulisim tagatis.”

Kuid isegi kui kodaniku ja riigi suhe ümber mõtestada või võtta kasutusele muud integratsioonimeetmed, viitavad käesoleva sotsiaalmeedia ajastu hoiakud pigem killustatud kui ühtse ja lõimunud ühiskonna tekkimisele. Marko Mihkelson (2019) järeldab, et tänapäeva fragmenteeritud ühiskonnad takistavad tekkimast ka ühistel riigisisestel autoriteetidel ning tulemuseks on ebakindlus oma identiteedi suhtes. Ebakindlus võimendab aga vastandumist ja kaitseinstinkti ning pärsib integratsiooni. Kohati paistab silma ka teatav ebakindlus liberaaldemokraatlike väärtuste suhtes. Tõnis Saarts avas selle esilekerkimise tagamaid Ida-Euroopale spetsialiseerunud Briti poliitikateadlase Stephen Holmesi ja Bulgaaria filosoofi Ivan Krastevi kaudu. Holmes ja Krastev leiavad, et Ida-Euroopa jäljendusprotsessis, mis kujutab endast raudse eesriide järgset läänekultuuri poole püüdlemist, kerkib mingi hetk esile vastulöök, sest “jäljendaja tunneb alati, et on alaväärtuslik ja jääb oma jäljendamisobjektile alt üles vaatama ning jäljendaja tunneb, et kaotab järk-järgult oma eripärast identiteeti.” (Saarts 2019). 

 

Kokkuvõte

Edendamaks integratsioonipoliitikat Eestis, millele on iseloomulik nii kultuuriline kui ka piirkondlik killustatus, on vaja mõista ühiskonnas valitsevaid probleemkohti ja olla valmis vastavateks muudatusteks. Üheks neist võiks olla põhiseaduspatriotismi idee sidumine meie ühiskonna ja poliitikaga. Võrreldes ajaloo vältel toimunud rahvusluse kinnistumisega Eesti ühiskonnas, mis tugineb ühise identiteedi loomisele ning keelelistele ja kultuurilistele omadustele, võimaldab põhiseaduspatriotism välistada rahvusega tulenevaid emotsionaalseid argumente (mis kujunevad tihtipeale sallimatuse ja konfliktide kasvulavaks) ja seab tähelepanu keskmesse ratsionaalsed otsused. Mitmed teoreetikud on seisukohal, et järelrahvuslikku riigi ühtsust ei saa luua ühise pärandi ja kultuuri alusel, vaid soosima peab erinevusi ja paljusust ning et just põhiseadus kui kindel võimustruktuur hoiab inimesi koos. See võimaldab meil toime tulla ühiskonna mitmekultuurilisusega ja võimaldada kõigil, nii enamusel kui ka vähemusgruppidel, elada nii nagu nad soovivad, tunnustades vaid riigi võimustruktuuri ja kuuletuda seadustele. Me ei väida, et põhiseaduspatriotism asendaks täielikult juba ühiskonnas kinnistunud rahvuslust, kuid integratsioonipoliitikas võib põhiseaduspatriotism olla alternatiivne lahendus.   

 

Kasutatud allikad:

  1. Balti Uuringute Instituut. 2017. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2017. Tartu: Balti Uuringute Instituut.
  2. Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06. 1992. Riigi Teataja I, https://www.riigiteataja.ee/akt/633949 (külastatud 04.04.2020)
  3. Himma, Marju. 2017. ‘’Lõimumise mõttekoht: eestlaste ja venelaste lahkukasvamine algab lasteaiast’’ Eesti Rahvusringhääling, 16. november, https://novaator.err.ee/643064/loimumise-mottekoht-eestlaste-ja-venelaste-lahkukasvamine-algab-lasteaiast (külastatud 05.04.2020)
  4. Ingram, Attracta. 2009. “Põhiseaduslik patriotism” tõlk. Laura Lilles, kogumik Rahvuslus ja Patriotism, koost. Eva Piirimäe Tartu, lk 109-134.
  5. Lauristin, Marju. 2009. “Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus” Postimees, 24. oktoober, http://arvamus.postimees.ee/179232/marju-lauristin-eestipoliitikat-kummitab-rahvuslik-suletus/  (külastatud 03.04.2020)
  6. Maiste, Valle-Sten. 2009. “Eva Piirimäe: Modernse rahvusluse kujunemisel on keskne ajastu XVIII sajand.” Sirp, 28. mai,  https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eva-piirimaee-modernse-rahvusluse-kujunemisel-on-keskne-ajastu-xviii-sajand/ (külastatud 06.04.2020).
  7. Makarova, Marianna. 2017. “Marianna Makarova: miks oleks integratsioonist loobumine Eestile ohtlik?” Postimees, 27.veebruar, https://arvamus.postimees.ee/4028121/marianna-makarova-miks-oleks-integratsioonist-loobumine-eestile-ohtlik?_ga=2.87706584.1781331639.1585733970-646041700.1581268412 
  8. Mihkelson, Marko. 2019. ‘’Marko Mihkelson: meie inimeste habras hingerahu kõigutab Eesti julgeolekut’’ Edasi, 19. märts, https://edasi.org/38444/marko-mihkelson-meie-inimeste-habras-hingerahu-koigutab-eesti-julgeolekut/ (külastatud 06.04.2020)
  9. Miller, David. 2009. “Rahvusluse kaitseks.” tõlk. Raili Põldsaar, kogumik Rahvuslus ja Patriotism, koost. Eva Piirimäe Tartu, lk 197-224.
  10. Mälksoo, Lauri. 2009. Põhiseaduspatriotism- kas ka Eesti jaoks? Vikerkaar, oktoober, https://www.vikerkaar.ee/archives/12016 (külastatud 03.04.2020)
  11. Saarts, Tõnis. 2019. ‘’Eesti mäss lääne vastu’’ Sirp, 20. september, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-mass-laane-vastu/ (külastatud 06.04.2020)
  12. Teder, Indrek. 2009. “Õiguskantsleri ettekanne järelevalve teostamisest õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse, põhiõiguste ja vabaduste järgimise üle, õiguskantsleri tegevusest ennetusasutusena ning seadusega pandud muude ülesannete täitmisest” 1.10. 2009 , http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200910011000#PKP-4902 (külastatud 03.04.2020)
  13. Vetik, Raivo. 2010. “Raivo Vetik: ühtsustunde ohtlik puudumine” Postimees, 15. september, https://arvamus.postimees.ee/313168/raivo-vetik-uhtsustunde-ohtlik-puudumine (külastatud 04.05.2020)

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply