';

Kristel Birgit Potsepp: „Poliitiline kultuur vajab ümberkujundamist”

Kristel Birgit Potsepp: „Poliitiline kultuur vajab ümberkujundamist”
Autor: Johanna Rannik

Jätkub Poliitikalabori KOV-intervjuude sari, kus tutvume paari kandidaadiga, keda mõnikord meie instituudiski näha võib! Skytte magistrantuuris õppiv Kristel Birgit Potsepp avab meile oma kandideerimise tagamaid, naiste elu poliitikas ning oma nägemust ülikoolilinnast.

Alustuseks räägi veidi endast! Kes ja kust ning muidugi – miks ja kuidas poliitika?

Mina olen Kristel Birgit Potsepp, olen 23-aastane ja Tartusse kolisin neli aastat tagasi. Pärit olen ma Tallinnast, täpsemalt Lasnamäelt. Olen TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudis Euroopa õpingute magistrant. Viimased poolteist aastat olen töötanud MTÜ Wikimedia Eesti kommunikatsioonijuhina. Bakalaureusekraad on mul sotsioloogias ja kõrvalerialana riigiteadustes, vahepeal õppisin ka semestri Saksamaal, Mannheimi ülikoolis. Olen olnud pikaaegne vabatahtlik erinevates vabaühendustes, kolmanda sektori kaudu ühiskonda panustamine on mulle pikalt südamelähedane olnud. Mul on olnud juba keskkoolist saati kaks suurt kirge – kultuur ja poliitika. Kultuurivaldkonnas olen tegelenud viimased viis aastat, näiteks olen kirjutanud luulet Vikerkaarele ja Värskele Rõhule, kirjutanud arvustusi, juhtinud raadiosaateid ja tegelenud teatriga. Ka kultuuris on mind kõnetanud just poliitilised või sotsiaalkriitilised teosed, olgu tegemist kunsti, teatri või kirjandusega. Miks ja kuidas poliitika – siin saab süüdistada vist eelkõige kahte asja. Üheks teguriks on nii-öelda maailma parandamise pisik ja teiseks trots poliitilise olukorra ja sotsiaalsete probleemide osas, mida ise positiivsuse poole mõjutada tahan. Tänavu poliitdebüüdina siis KOV valimistel. Akadeemias on mind aastaid kõige rohkem kõnetanud populism ja paremäärmuslus, seda nii Eesti, Euroopa kui ka USA kontekstis. Poliitikaga seotud teemad on mul teismeeast saati hinge särtsuma pannud, nii tundub kandideerimine loogiline samm. 

Miks tahtsid kandideerida ning miks just Tartus? Kas oli mingi konkreetne katalüsaator?

Poliitikapisik on mul olnud juba aastaid ning tundus hea võimalus lisaks poliitilises diskussioonis osalemisele ka poliitikas ise osaleda. Nagu Skytte tudengitelt kuulnud olen, siis teoretiseerivast poliitikust sai praktiseeriv poliitik. Lisaks mängib rolli juba eelmainitud soov tuua ise poliitikasse positiivseid muutuseid endale südamelähedastes valdkondades ning laiemas plaanis mõjutada Eesti poliitkultuuri. Ma arvan, et Eesti poliitika vajab rohkem noori naisi, kelle häälel oleks mõju; varem olen seda teinud valimiste kontekstis hääletades, tänavu kandideerides. Ja eks mind kutsuti ka kandideerima, esimest korda talvel ja teist korda suvel, see oli ka kindlasti julgustav. Tartus sellepärast, et Tartu on minu kodu ja minust on saanud hingelt täielik tartlane. Mulle meeldib siinne rohelus, mitmekesisus, infrastruktuur, ülikool ja muidugi inimesed. Samas leian, et Tartus oleks vaja läbi viia mitmeid muutusi, et linn oleks veelgi kodusem, turvalisem, rohelisem ja ligipääsetavam. Hea meelega oleksin osa nende muutuste juhtimisest. 

NO99 lavastuses “Ühtne Eesti Suurkogu” kõlas tabavalt, et 21-aastaseks saades saab minna kasiinosse ja Riigikokku. Kuidas hindad praegust noorte osalust poliitikas – mis on head ja vead, mida saaks paremini?

Pean mainima, et ma olen väga suur NO99 fänn! Töötasin keskkooli kõrvalt NO99 publikuteenindajana ja mõnda etendust käisin näiteks kuus korda vaatamas. Aktsiooni ajal olin ma küll 12-aastane, aga nagu näha, pakub see senini kõneainet. Noored saavad poliitikas osaleda peamiselt kolmel viisil – kas noortekogus olles, hääletades või kandideerides. Mul on hea meel näha, et sotside nimekirjas kandideerib Tartus palju tublisid noori. KOV valimistel saab valida juba 16-aastasena, mis on hea viis noori rohkem poliitikasse kaasata. Küll aga on valimisaktiivsus noorte seas olnud küllaltki madal. Eestis on küll aktiivseid noori, kes on ka erinevates erakondade noortekogudes, kuid üldiselt võiks noorte osalus poliitikas olla suurem. Siin mängib rolli kodanikuaktiivsus ja kodanikuõpetus, mis võiks suures osas alata koolist. Madal valimisaktiivsus näitab, et selle kallal on vaja rohkem tööd teha. Poliitreklaam koolides on tabu, ent kui 16-aastasel on õigus minna valima, siis peaks tal olema õigus kuulata koolis ka näiteks valimisdebatti. Siin on oluline eetika küsimus, ma kindlasti ei arva, et erakonnad peaksid koolides propagandat tegema, kuid tasakaalustatud maailmavaadetega debatid mõne ühiskonnaõpetuse tunni raames võiksid ehk noori rohkem poliitikaga kurssi viia ja õpetaja toel kriitilist mõtlemist arendada. Kodanikuharidus on minu jaoks üks olulisi teemasid ning võtan peagi selle teema ka projekti näol ette, hetkel on see veel ideefaasis. 

Kuidas tunnetad noore naisena oma kohta poliitmaastikul – võimaluste rohkust, hääle kuuldavust, teretulnud olemist jne? Kas see tunnetus on kuidagi muutunud võrreldes ajaga, mil sa ise veel valimistel kandidaat polnud?

Mul on hea meel, et seda küsid. Naised poliitikas on mulle väga südamelähedane teema ja fakt on see, et naisena on poliitikas paratamatult raskem. Suhtumine naistesse poliitikas on kriitilisem kui meestesse ja see suhtumine peegeldab üldiselt ühiskonnanorme. Naisena on vaja end rohkem tõestada, samas on need ootused meestekeskses ühiskonnas tihti vastuolulised. Alustame sellest, et naisena on suuresti fookuses välimus ja lõpetame sellega, et naistele omistatakse pigem pehmeid väärtuseid, mida poliitikas (ja ühiskonnas üldiselt) stigmatiseeritakse. Naiste roll poliitikas oleks justkui tabu. Feminism ei ole paraku Eesti ühiskonnas väga levinud ja šovinismi kohtab pea igal pool – naispoliitikute kohta kirjutatakse nii ajakirjanike, kommentaatorite kui ka teiste poliitikute poolt igasugu kohatuid labasusi. Noore naisena pean paraku selliste asjadega arvestama, mis ei tähenda, et ma sellega lepiks. Kui juba Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi puhul keskenduti tihti pigem tema välimusele, mitte karjäärialastele saavutustele, siis on raske midagi muud ka värske kandidaadina ühiskonnast oodata. Samas ei heiduta see mind, pigem annab jõudu juurde, et probleemiga tegeleda ja seista selle eest, et naiste hääl oleks poliitikas tugev, selge ja võimestatud. Ja et neid naisi tuleks juurde. Nii julgustan ma kõiki poliitikahuvilisi naisi poliitikasse tulema! Erakonnad peaks seadma nimekirjades rohkem naisi ettepoole ja reaalselt muutusi tegema, mitte sellest vaid arvamusartikleid kirjutama ja siis jälle esinumbriteks ainult mehi seadma. Tunnetuse osas on nii ja naa, ühest küljest on see ebavõrdsus minu jaoks reaalsem, teisalt enda erakonnas on mul palju mõttekaaslasi ja tuge. Nii-öelda mädaõunu leiab paraku igal pool, sellega peab praegu tegelema, et järeltulevatel põlvedel oleks kergem. 

Mis on sinu jaoks ühiskondlikud valupunktid? Mille eest seisad sina valimistel? 

Eesti ühiskonnas pean ma olulisteks valupunktideks vägivalda, ebavõrdsust ja sotsiaalset ilmajäetust. Need kolm punkti on mitmete teiste probleemide juurteks. Muret tekitab ka see, kui kasutatakse hirmupoliitikat ning kasutatakse ära haavatavas olukorras olevaid sotsiaalseid gruppe, et ajada kiuslikku või agressiivset parteijoont. Kohalikud valimised puudutavad küll üldiselt kohaliku elu parandamist, kuid lisaks sellele on KOV valimised võimalus näidata enda meelsust ning panustada kodanikuaktiivsusesse. Valimistel seisan mina ligipääsetavuse tagamise, turvalise linnakeskkonna ja kultuurse, rohelise ja mitmekülgse Tartu eest. Samas ei saa jälle mainimata jätta poliitilist kultuuri, mis minu arvates ümberkujundamist vajab – tahaksin panustada sellesse, et Eestis ei ole poliitikute seas aktsepteeritud agressiivne kõnepruuk, korruptsioon, labased väljaütlemised ja et debatti iseloomustaks pigem vastastikune austus. Mina tunnen, et Eesti poliitika vajab üldiselt rohkem (noori) naisi, kes tasakaalustaksid praegust aastaid kestnud keskealise mehe näoga poliitikat.  

Tahes-tahtmata peab kandideerides valima vaid mõned punktid, mille eest kandidaadina seista. Kuivõrd keeruline see protsess sinu jaoks oli ning miks valisid just need teemad?

Fookuse seadmine oli minu jaoks üsna loogiline protsess, sest mul on olnud pikalt teemad, mille eest kõva häälega seisan ja mis ärgitasid valimistel kandideerimist. Küll aga on mitmeid punkte, mis üheaegselt kõnetavad, nii et paratamatult tuleb teha mingi valik. See ei tähenda, et mõni teine punkt on vähem olulisem. Mõtlesin ise eelkõige sellele, mis punktide osas ma end kõige kindlamalt tunnen. Nendeks on kultuurielu edendamine Tartus, ligipääsetavuse intersektsionaalne suurendamine, vaimne tervis ja keskkond. Tegelikult on kõik need teemad omavahel üsna tihedalt seotud. Mainin ka ära, et ma olen üldiselt arvamusel, et palju tuleb kuulata kogukonda, nii et see valik oli ka selles mõttes läbi mõeldud. Kõigil on õigus rääkida hingelähedastest teemadest, aga kindlaid kogukondi puudutava osas tuleks eelkõige lähtuda kogukonna enda arvamustest ja soovidest ning mitte ära võtta kellegi platvormi või häält. Minule oluliste teemade kohta saab täpsemalt lugeda siit: https://kov2021.ee/kristel-birgit-potsepp/

Milliste ootustega lähened valimistele?

Isiklikeks ootusteks on saada enda esimene praktiseeriva poliitiku kogemus ja selle najalt areneda, valimisperioodi ajal suhelda inimestega, kuulata nende probleeme ning mõista paremini inimeste ootusi. Eesti kontekstis loodan, et inimesed teevad hea ja kaalutletud valiku, oskavad kriitiliselt suhtuda populistlikutesse lubadustesse ja loosungitesse ning peamine, et inimesed läheksid valima ja avaldaksid enda meelsust. Loodan väga ka selle peale, et valimisaktiivsus suureneb noorte seas. 

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply