';

Karl Lembit Laane: Kõlakojad ja demokraatia

Karl Lembit Laane: Kõlakojad ja demokraatia
Autor: Karl Lembit Laane

Paar päeva tagasi olin kursusel „Sotsiaalmeedia, demokraatia ja sõnavabadus“(1) ning meile esitati aruteluküsimus: “Kas kõlakojad on vastuolus demokraatiaga?” Kuigi oli kahtlejaid, nõustus enamik, et kõlakojad moonutavad oma tegevusega mitte ainult tõde, vaid ka inimese tõepüüdlust. Viimane on olemuslikult ohtlik demokraatiale. Ma pean laias laastus sellega nõustuma. Mis jäeti aga tähelepanuta, oli, et seesama vastus seab kahtluse alla kogu meie arusaama demokraatiast.

Sellel kursusel käsitlesime me kõlakodasid, lähtudes C. Thi Nguyeni (2) määratlusest. Lühidalt on kõlakoda maailmataju kujundav (kogemuspõhine) kogukond, mis järjepidevalt püüab üles ehitada tõe monopoli oma konkurente umbusaldades. Erinevalt kogemuspõhisest mullist ei iseloomusta kõlakoda mitte see, et sealsed inimesed on olulisest infost kõrvale jäänud ning neil on seetõttu vaadete lünk, vaid et ehkki nad ise võivad aktiivselt teiste arusaamade ja sõnumitega kokku puutuda, on sealseid inimesi õpetatud neid mitte usaldama (3). Kõlakoda iseloomustavad järgmised tunnused (4):

  1. Strateegilise kogemustel põhineva umbusaldamisega välistatakse need, kes pole liikmed.
  2. Siseringi liikmete uskumusi võimendatakse.
  3. Liikmeid ühendavad samad põhiuskumused.
  4. Nende põhiuskumuste hulka kuuluvad uskumused, mis võimaldavad usaldust lõhestada.

Kui analüüsida küsimust arutleva demokraatia seisukohast, on võimalik näha, et kõlakojad lähevad ei toeta selle olemasolu. Arutlevas demokraatias on keskne avalik sfäär, mille idee on toimida kodanike arvamuse kujundamise foorumina. Teoorias on avalik sfäär avatud kõigile kodanikele, mis tähendab, et kõik kodanikud on arutelus vabad ja võrdsed. Arutelu raamistavad reeglid, mis suunavad osalisi arutlema mõistlikult, ning üldine siht on ühishüvede loomine (5). Teisisõnu, kõlakoda ja avalikku sfääri võrreldes selgub, et mitte ainult pole kõlakoda avalik sfäär, vaid hullemgi, see muudab kodanikud võimetuks sfääris normaalselt talitama. Kuidas saavad kodanikud kohelda teineteist võrdsetena ja arvestada üksteise maailmavaatega, kui erinevatest kõlakodadest tulles peavad nad teisi ajupestuteks?

Märkimisväärne oli arutelu juures küsimus, kas kõlakojad on demokraatiaga vastuolus oma sisu või toimemehhanismi tõttu. Eelmine lõik iseloomustas seda, miks tekib selline vastuolu toimemehhanismi tõttu: see suunab inimest tugevalt teistmoodi käituma, kui on demokraatias vajalik. Ka neil, kes väidavad, et küsimus on sisus, võib õigus olla. Nimelt toimivad paljud kõlakojad mitte ainult demokraatiale kasulikult, vaid on ka selle toimimiseks hädavajalikud, näiteks faktikontrollijad, teadlased, kaasa arvatud kõiksugu huvigrupid. Kui naisõiguslased poleks aktiivselt juurutanud arusaama, et ka naistel on õigus ühiskonna kujundamisel kaasa lüüa, ning et need, kes väidavad vastupidist, ei tee seda õiguslikult ega teaduslikult, oleks võib-olla siiamaani naise ainumõeldavateks kohtadeks ühiskonnas kirik, köök ja sõim. Selle tõttu pole küsimus mitte kõlakoja toimemehhanismis, vaid selles, kas see tõukab demokraatia vastastele tegudele. 

Kuidas saavad mõlemad, teineteist välistavad variandid vastata tõele? Lugeja ilmselt oskab pakkuda mõne muu seletuse, ent mulle näib vastus sellele paradoksile järgnev: selle tõttu, et räägime erinevatest demokraatiatest. Kui meenutada, siis Habermas oli oma idee arutlevast demokraatiast tuletanud kahest teineteisele vastanduvast demokraatia mudelist: liberaalsest ja vabariiklikust (6). Vabariiklik demokraatia on idealiseeritud vorm sellest, kuidas oli demokraatia korraldatud Vana-Ateenas ehk otsedemokraatia laiendatuna kogu kodanikkonnale (7). Siit laenas ta ka oma nägemuse avalikust sfäärist. Liberaalse demokraatia mudel on aga see, mida tunneme esindusdemokraatiana – peamine tunnus on erakondadevaheline konkurents võimu pärast, vahend on kodanike hääled ning tegevuspiirid on valimisseadused (8).

Liberaalne demokraatia ei ole kõlakodadeta mõeldav, kuna näiteks needsamad demokraatia põhitoimijad – erakonnad – on kõlakojad, upitades enda ja oma vastaste ideoloogiaid ja nende kandjaid maha tehes. Et erakonnad eristuvad teineteisest mingi kindla põhimõtte või väärtuste põhjal, teadis öelda juba Edmund Burke 1770. aastal ning 19. sajandis muutus üleüldiseks arusaam, et erakonnad on märk poliitilise süsteemi tervisest ja vabadusest, kuna võimaldavad eri väärtustega inimestel koonduda, panustada avalikku arutellu ja osaleda avalikus võimus (9). Isegi mitteparteilised kõlakojad on sellisele demokraatiale kasulikud. Kuidas? Need muudavad kodanikule valimiste ajal erinevate parteide vahel valimise kergemaks, sest mida mustvalgem on pilt, seda lihtsam on valik. 

Vabariiklikus demokraatias poleks selline mõttekäik võimalik olnud, kuna iga vabariiklik mõtleja Aristotelesest Rousseauni teadis, et suurimaks ohuks demokraatiale on rahva jagunemine vaenutsevateks kildkondadeks, kes teineteist enam kuulda ei võta. Mõtlejate jaoks oli selle halvim tulem terve poliitilise süsteemi kokkukukkumine ja parim parteiseis. Kõik, mis demokraatiat alal hoidsid, oleks kõlakodade võimutsemisega kadunud: alguses võrdsus, seejärel vendlus ja lõpuks, kui võim antakse üle ühele või vähestele, et nad rahva kriisist välja tooksid ja kehtestaksid korra, ka vabadus.

Selle loo mõte ei olnud muuta lugeja arvamust kõlakodadest, vaid pigem juhtida tähelepanu sellele, kui kaugele me oleme liikunud esialgsest demokraatiast. See, mis kunagi tähistas demokraatia lõpu algust, on nüüdseks muutunud demokraatia asendamatuks osaks. Kui aga meie demokraatia toimib vastupidiselt sellele, kuidas toimis muistne demokraatia, siis kuivõrd kindlalt saame üldse rääkida sellest, et elame demokraatias? Või nagu kõlab üks väljend ümberpööratult: kui see ei näe enam välja nagu part, ei kõnni nagu part ega prääksu nagu part, siis kas see üldse on enam part?

Allikad ja märkmed

(1). Ainet viib läbi Tartu Ülikooli filosoofia külalislektor Simon Reginald Barker, keda soovin siinkohal tänada väga elavate arutelude eest. Enamik siin kasutatud allikatest pärinevad just sellest ainest.

(2). C. Thi Nguyen  (2020) “Echo Chambers and Epistemic Bubbles.” Episteme 17(2): 141-161.

(3). Ibid: 147.

(4). Ibid: 146.

(5). Jürgen  Habermas (1964) “The public sphere: An encyclopedia article..” New German Critique (3): 49-55, 49.

(6). Jürgen Habermas (1994) Three models of normative democracy: 239-252.

(7). Ibid: 243.

(8). Ibid: 240-242.

(9). Tänud Rein Toomlale, et andis võimaluse nende tekstidega tutvuda oma aines „Parteid ja parteisüsteemid“. Nende tekstidega on võimalik lähemalt tutvuda järgmise teose kaudu: Susan E. Scarrow, ed (2002) Perspectives on Political Parties: Classic Readings. Springer.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply