';

Oligarhia jalgpallis ehk kahe jalgpallisõbra arvamus kavandatavast Superliigast

Oligarhia jalgpallis ehk kahe jalgpallisõbra arvamus kavandatavast Superliigast
Autorid: Carlos Kleimann ja Kirill Jurkov

Mäletate veel, kui jalgpall ei olnud pelgalt show? Vastasseise, kus mängus oli klubide au ja väärikus, mitte ainult suured rahasummad? Need ajad on nüüd tõenäoliselt lõplikult läbi. Üleeile õhtul tegid 12 jalgpalli suurklubi: AC Milan, FC Barcelona, Madridi Atletico, Madridi Real, Manchester City, Manchester United, Milano Inter, Liverpool FC, Londoni Arsenal, Londoni Chelsea, Torino Juventus ja Tottenham Hotspur ühise avalduse luua nn Euroopa Superliiga. 

Superliiga mõte on tuua iga-aastaselt kokku 20 kõige kuulsamat Euroopa jalgpalliklubi, kellest 15 oleksid fikseeritud asutajaliikmed ja ülejäänud viis saaksid võimaluse osaleda tulemuste alusel, sarnanedes seega NBA, NFL-i ja korvpalli Euroliigaga. Sellisel kujul oleks kavandatav liiga alternatiiviks praegusele eurosarjadele, kuhu meeskonnad kvalifitseeruvad rangelt oma eelneva hooaja tulemuste põhjal. 

Praegune eurosarjade süsteem jätab “eliitklubide” omanikud ilma suurest hulgast potentsiaalsest kasumist, mida klubidest välja pumbata võiks. Esiteks ei ole eurosarjadesse pääsemine koduliigast garanteeritud, kuna kõrge koht liigatabelis pole kõigile neist klubidest enam reegliks. Teiseks ei lähe eurosarjades iga nädal omavahel vastamisi ajalooliselt mainekad klubid, kelle vastasseisud tõmbavad endale arvukalt pealtvaatajaid. On ju reeglina huvitavam vaadata Barcelona-Bayerni kohtumist kui Liverpooli ja Zagrebi Dünamo vastasseisu. 

Miks mitte luua selline võistlussari, mis lahendab mõlemad probleemid? Praegusel kujul loodava Euroopa Superliiga korraldus tagaks kõikidele asutajaklubidele igal aastal maksimaalsed rahavood nii turniiril osalemise eest saadavalt sponsorluselt kui ka pealtvaatajate arvelt, kes jäävad jätkuvalt oma lemmikklubi toetama. Selle tulemusena saame iganädalaselt kaasa elada jalgpallioligarhide liigale, kus puuduvad jalgpallile omane võistluslikkus ja liigast väljalangemisega seotud riskid.  

Mis saab jalgpalliklubidest, keda Superliigasse ei kutsutud? Hetkel on seda küllaltki raske ennustada, kuna veel säilib lootus, et Superliigat soovivad klubid ja Euroopa jalgpalli juhtiv organisatsioon (UEFA) võivad jõuda mingisuguse kokkuleppeni. Kui Superliiga praegu planeeritud kujul aga tõesti tulema peaks, siis ootab Euroopa jalgpalli ees tõeline lõhestumine, kus Superliiga saab endale kõige magusamad sponsorlepingud ja suurimad vaatajanumbrid, samal ajal kui kõik ülejäänud Euroopa klubid peavad leppima vähem atraktiivsete võistlussarjadega, mistõttu kannataks oluliselt ka nende sissetulekud ja võistkondade mängutase. Taoline saatus ähvardab teiste seas näiteks Amsterdami Ajaxit, AS Romat, FC Portot, Sevillat, Leicester Cityt. 

Loodetavat kokkulepet UEFA ja tippklubide vahel soodustab hetkel veel tõsiasi, et  Saksamaa ja Prantsusmaa klubid pole hoolimata kutsetest seni kavandatava Superliigaga liitunud. Eelkõige käib jutt sellistest nimekatest klubidest nagu Dortmundi Borussia, Müncheni Bayern ja Paris Saint-Germain (PSG), kellest viimased kaks olid vastamisi möödunud suve UEFA Meistrite Liiga finaalis ehk n-ö eelmise aasta kaks parimat Euroopa klubi. Kui Dortmundi ja Bayerni otsuse taga on ilmselt suur fännide osakaal klubi juhatuses, siis PSG otsuse tagamaad ei ole teada. 

Kuidas klubisid Superliigasse valitakse? Klubide valik Superliigasse tundub vägagi meelevaldne, kuna kindlasti ei ole tegemist Euroopa 12 parima klubiga. Samas võime öelda, et need on 12 kõige atraktiivsemat brändi jalgpallimaastikul, jättes kõrvale eelnevalt mainitud PSG, Bayerni ja Dortmundi. Kui üldiselt on jalgpall tsükliline – klubidel on paremaid ja halvemaid aegu, siis nüüd tahavad need 12 klubi oma halvemad ajad rahaga kinni mätsida, ostes pidevalt väljast uusi staarmängijaid. Sedasi kaob ka vastutus noortetöö tegemiseks, sest mängijaid saab oma akadeemias kasvatamise asemel ka mujalt sisse tuua. Oluline on siinkohal veel rõhutada, et kuna klubid ei saa sarjast välja langeda, on tõeline konkurents heal juhul vaid liigatabeli ülemises otsas.

Seni on eurosarjade parimad palad olnud nende suurte brändiklubide (ja teiste tugevate) omavahelised mängud, mida nüüd hakkaksime nägema iganädalaselt. Varem tasus neid mänge oodata, sest erinevate riikide tiimid (ja isegi mõned rivaalid) ei pruukinud omavahel aastaid kokku juhtuda. Uue Superliiga formaat devalveeriks taolised rivaliteedid paari esimese kohtumise järel, ning tekiks isegi tüdimuse moment, kuna igal hooajal moodustaksid lõviosa liigast täpselt samad mängud ja vastasseisud. Lisaks kaob ära nn “mustade hobuste” faktor. Nimelt on UEFA eurosarjades igal aastal olnud meeskondi, kes endast pealtnäha tugevamaid ja kindlasti rikkamaid vastaseid üllatada suudavad. Neid on aasta-aastalt alati põnev jälgida. Suuresti tänu sellistele võistkondadele öeldaksegi jalgpallis, et pall on ümmargune. See teeb praegused eurosarjad eriliseks. Uue Superliiga puhul me midagi sellist paraku enam ei näe. 

Superliiga projekti üks juhtivaid eestvedajaid on Madridi Reali president Florentino Perez, kes väitis, et otsus luua Euroopa Superliiga sündis mõeldes fännidele. Jalgpallifännide seas on otsus vastupidiselt Perezi plaanile tekitanud enamasti negatiivset vastukaja, kutsudes üles uut liigat igal juhul boikoteerima. Nii mõnegi jalgpallisõbra jaoks on selline suhtumine pehmelt öeldes mõnitav. Olukorda on kritiseerinud nii mitmed endised kui ka praegused jalgpallurid ja treenerid, kes ütlevad, et neil on piinlik oma endiste koduklubide käitumise pärast. Omalt poolt tunneme häbi, et ka meie lemmikklubi on üks uue liiga asutajatest, mis paneb sügavalt kahtlema klubi väärtustes. Tundub, et suurem osa asutajaklubide toetajatest tunneb end petetuna. 

Mõistagi ei ole Rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA) ja UEFA toimuvat käed rüpes pealt vaadanud. Superliiga asutajaklubisid on mitmel viisil hoiatatud. Esiteks lubatakse Superliiga võistkondadesse kuuluvatel jalgpalluritel keelata esindada enda rahvuskoondist. Teiseks ähvardab Superliigas mängivaid jalgpalliklubisid oht välja langeda oma koduliiga kõrgeimast divisjonist. Kolmandaks ei saa Superliigas pallivad klubid üheski UEFA eurosarjas osaleda. Mitmetele tippmängijatele on oma rahvuskoondise esindamine küll au küsimus, ent tuleb tõdeda, et summa palgalipikul mängib selles küsimuses samuti olulist rolli. Nii ei olegi suur osa jalgpalluritest ilmselt Superliigas mängimise vastu.

Isegi kui võiks selliste sanktsioonide peale tekkida küsimus, et miks ei või klubi valida liigat, kus ta mängib, ja ega sellised karistused jalgpalluritele liiga karmid pole, siis ei saa ausa konkurentsi asendamine kartell-liigaga olla kuidagi aktsepteeritav Euroopa jalgpallimaastikul. Seetõttu oleme igati kõige karmimate sanktsioonide poolt, et hoida koduse Euroopa jalgpall endiselt atraktiivse, solidaarse ja ausana. 

Kui hetkel on riiklikud alaliidud olnud seisukohal, et uue liigaga liitujad lüüakse kodustest kõrgliigadest välja, oleks see reaalsuses paraku ka liigadele endile valusaks hoobiks. Eriti valusalt puudutaks see just Inglismaa kõrgliigat, kust Superliigasse siirduks koguni kuus meeskonda (Inglismaa kõrgliigas mängib kokku 20 meeskonda). Meie leiame, et kõik Superliiga vastased peaksid nüüd kokku hoidma ja mitte alluma 12 “eliitmeeskonna” tahtele, sest vaid nii säilitab jalgpall oma võlu. Juhul, kui Superliiga peaks ikkagi alustama, võtab tõenäoliselt aega aastaid enne, kui kohalikud jalgpalliliidud selle sarja välja suretavad. See aga saab juhtuda ainult juhul, kui kõik Superliiga vastased ei anna järele jalgpallioligarhide tingimustele ja ei lähe nendega kompromissile. Leiame, et juhul, kui Superliiga eestvedajaid ei peatata, siis fännidena võime jalgpalli selle senisel kujul sama hästi kui unustada. 

Muidugi oleme fännidena alati selle poolt, et jalgpall areneks, ent praegusel juhul on meie hinnangul tegemist ilmselge allakäiguga. Nõustume, et praegune UEFA eurosarjade süsteem ei ole ideaalne, kuid klubide ja Euroopa jalgpalliliidu vahelise kemplemise tulemusena ei peaks fännid jääma kaotajateks. Kommertslikul kartell-liigal ei saa olla kohta Euroopa jalgpallimaastikul – nii kaovad põnevus, kirg ja üllatus, mis selle mängu miljarditele nii eriliseks teevad. Soovime omalt poolt jõudu kõigile, kes igapäevaselt Euroopa Superliiga vastu võitlevad, ning kutsume üles tõeliseid jalgpallisõpru seda Superliigat boikoteerima, kui see päriselt kunagi käima peaks minema.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply