';

Riigiteadlase isolatsiooniunelm

Riigiteadlase isolatsiooniunelm
Autor: Laura Vilbiks

Oma toas semestri viimaseid ülesandeid täites ja e-õppe üksluisust tundes tuli meelde, millised olid päevad Tartu Ülikoolis enne, kui viirus kokkusaamistele kriipsu peale tõmbas. Seda aega meenutades (ja veidi ka romantiseerides) sündis see, riigiteadlase isolatsiooniunelm. Nüüd kui kolm aastat Tartus on läbi ja riigiteaduste kraad käes, jään Tartut ja Skytte instituuti mäletama just nii – soojalt ja elavalt.

 

Avan silmad. 

Kell on 9:30 ja olen Parteide ja parteisüsteemide loengusse lootusetult hiljaks jäänud. Elades Toomemäest poole tunni kaugusel olen sellisel kellaajal ärgates hukule määratud. Saatust trotsides asun aga teele, leppides hommikusöögiks vaid õunaga. Astun klassi 10 minutit pärast loengu algust ning aiman teiste muigvel nägudest, et juhtunud on halvim – just täna otsustas end ilmutada üks juhuslikest testidest. Hilinejad sellest aga osa ei saa, nii et avan arvuti ja hakkan oma Twitterivoogu alla poole kerima. Ülejäänud loeng möödub tavapäraselt, ainsateks vahejuhtumiteks hetked, mil õppejõud elavalt oma 90ndate parteikogemust lahkab. Kas te näiteks teadsite, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelkäia Rahvaerakond Mõõdukad moodustasid muuhulgas ka erakonnad nagu Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond ja Maa-Keskerakond? Või et Eesti erakondade liikmeskondadest on kõige rohkem naisi EKREs? Viimase puhul on tegemist vana Rahvaliidu pärandiga, mille üheks koostisosaks oli valdavalt naistest koosnev Perede ja Pensionäride Erakond.

305. klassist välja astudes ei jõua ma aga paarist sammust kaugemale, sest mind haarab järgmist seminari ootavate riigiteadlaste tuline vaidlus. 

“Sa lihtsalt ütled, et rahvas on loll, kui sa peaksid tegelikult süüdistama Reformierakonda, kes on eelneva 17. aasta jooksul sotsiaalsüsteemi pekki keeranud!”

“Ma ei ütle, et rahvas on loll, ma räägin, et parempopulismi tõusu on näha üle maailma, mujal Euroopas pole ju Reformi!”

Kui paistab, et vaidlus on end ammendanud, liigun Lossi mäest alla ja leian maitsva lõunasöögi Magasini tänaval (jutt on veel ajast, mil Genialistide klubis odavad lõunapakkumised olid!). Seal tervitavad mind muheda poliithuumoriga Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed, ning lõunasöögi kõrvale kõlavad nii Kambodža diktaatori Pol Poti kui ka Angela Merkeli ja Jüri Ratase nimed. 

Peagi kukub kell ja Lossi mäe kallakut kirudes jõuab seltskond taas armsasse kollasesse majja Toomemäel. Taagepera auditooriumis algab Poliitiliste ideoloogiate loeng. Tänase tunni teema paistab väsitavat ka lektorit ennast, mistõttu kuuleme hoopis toredaid vahepalasid sellest, mis asi on sotsiaalne konstruktsionism – kas arstikittel või politseivorm aitab luua illusiooni subjekti ja objekti vahel? Kas kõiges konstruktsioonide nägemine õõnestab traditsioone? Vastused jäävad lahtiseks, kuid mõtteainet saab.

Pausi ajal sean sammud klassi 323, kus kohtub Riigiteaduste Seltsi alla kuuluv tudengiportaal Poliitikalabor. Noored ajakirjanduse praktiseerijad ei aruta täna aga artiklite sisu, vaid laual on taaskord vaidlusküsimus, kui pikk peaks olema Poliitikalabori juhi ametiaeg. Nagu riigiteadlastele kohane, jäädakse kinni elektoraalsüsteemi detailidesse, tegelik sisu (artiklite kirjutamine) jääb aga kõrvale. Koosoleku lõpuks on vastu võetud uus põhikirjapunkt, kuid selgust on vähem kui varem.

Päeva viimaseks seminariks on Poliitikateooria klassikud, mis võimaldab vaadata päevapoliitikast kaugemale ja mõtestada tänapäeva mõttevoolude päritolu. Õppejõu entusiasm on nakkav ning ka 17. sajandi teoreetik saab klassiruumis elavaks ja hingavaks kujuks, kellega väidelda ja arutleda. Konspekt täieneb mitmeid lehekülgi ja kõlama jäävad küsimused nagu “Kuhu peaks ulatuma suverääni võim? Kas loomuseisund on ideaalseisund või hoopis „vastik, jõhker ja lühike“ nagu väidab Hobbes? Kas locke’ilik liberalism saab olla ilma teoloogilise aluseta?” Seminari lõppedes läheb hetk aega, et filosoofilistest kõrgustest tagasi maa peale tulla, kuid õue jõudes annab kursusekaaslaste joviaalne meeleolu märku ülikoolipäeva lõpust.

Mõned sõbrad liiguvad korporatsiooni, mõned koju õppima, mõned baari keelt kosutama ja mõni tublim läheb jooksuringile. Meie otsime istumiskohta rahvast pulbitsevas Pirogovi pargis. Õhtune päike värvib sügisesed puud kuldseks ja tunne on ülim – Tartu on just see koht, kus olla, siin ja praegu. Just kui tundub, et teooriast sai selleks päevaks küll, jalutavad mööda filosoofidest sõbrad. Parajasti on arutlusteemaks, kas sõõriku auk on “päris asi” või on sõõriku auk justnimelt mitte-asi, sest auk iseenesest ju viitab millegi mitte-olemisele? Sõõriku-debatist ma kaua osa ei võta, sest õhtu on hiline ja homsed loengud ei oota. Koju kõndides mõtlen, et ei tea, mida ma teeksin ilma selle kollase maja, poliitikat elavate ja hingavate sõprade, ning sügisvärvides Tartuta.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply