';

Karl Lembit Laane: Tartu Ülikool kui poliitiline süsteem

Karl Lembit Laane: Tartu Ülikool kui poliitiline süsteem
Autor: Karl Lembit Laane

Neid, kes on asunud õppima riigiteadusi, eristab teiste seast see, et neid huvitab muu seas küsimus, missuguses poliitilises süsteemis nad elavad ja toimivad. Eriti uudishimulikud nende seast ei piirdu aga ainult riigi tasandiga, vaid otsivad sellele küsimusele vastuseid ka teistest sotsiaalsetest kooslustest. Sestap võib eriti esmakursuslasi (ja teisigi) huvitada see, missugune poliitiline süsteem on Tartu Ülikool (1). Selles essees püüan anda teemale vastuse. 

Üks variant lahenduseni jõudmiseks on vaadata tänapäevase riigiteaduse poole. Selle järgi on laias laastus olemas viis režiimi: (esindus)demokraatia, autoritarism, totalitarism, posttotalitarism ja sultanism (2). Nende eristavateks joonteks on suhtumine ühiskondlikku pluralismi, valitsemisametite reguleeritus, avatus ja võistluslikkus, õigusriigi põhimõttest kinnipidamine, režiimide ideoloogilised ning rahva mobiliseeritus režiimi toeks (vt joonis 1). 

 

Joonis 1. Viis režiimi viie tunnuse alusel Linz & Stepani eeskujul

Samas kardan, et sellise tüpoloogia järgimine viiks meid ekslikele radadele: Tartu Ülikooli liigitamiseks peaksime hindama, kui palju võetakse ülikooli erisuguse taustaga inimesi, kui palju järgitakse ülikooli siseakte, kui suur on konkurents õppejõudude ja ülikooli juhtivatele positsioonidele; missugust eetost püüab üliõpilastesse ja töötajatesse sisendada turundus- ja kommunikatsiooniosakond ning kuidas rakendatakse üliõpilasi ülikooli teenistusse (nt rahvusülikooli aastapäeva rongkäigul ja balli korraldusel). Ka need küsimused annaksid kindlasti huvitavaid vastuseid, ent ei vastaks hästi küsimusele „missugune poliitiline süsteem on Tartu Ülikool?“. Sestap lähenen sellele küsimusele traditsioonilisemate liigituste põhjal.

Poliitikateoreetik Hannah Arendt ütles kunagi, et „valitsusvorme, mille all inimesed elavad, on vähe; need avastati varakult, liigitati kreeklaste poolt ning on end tõestanud erakordselt pikaealistena“ (3). Kuulsaim versioon sellest liigitusest pärineb Aristoteleselt, kelle sõnul on kõik režiimid eristatavad, vastates kahele küsimusele: kui paljud valitsevad (langetavad otsuseid ühiselu kohta) ja kelle huvides (üldistes või isiklikes)? Vastavalt vastusele eristuvad kuus režiimi: monarhia ja türannia (ühe valitsused), aristokraatia ja oligarhia (väheste ehk vähem kui poolte liikmete juhitud valitsused), politeia ja demokraatia (paljude ehk üle poolte juhitud valitsused). Igast paarist esimene on „õige“ valitsusvorm ning teine selle kõrvalekalle (vt tabelit). Oligarhia oli põhimõtteliselt rikka vähemuse omavoli enamuse üle, demokraatia vaese enamuse oma vähemuse üle ning türannia ühe oma kõigi üle. Nii politeia, aristokraatia kui ka monarhia olid „õiged“, kuna valitseja(d) arvestasid otsustes ka ülejäänute arvamusega.

Tabel 1. Aristotelese valitsusvormide tüpoloogia (4)

Kui paljud valitsevad? Kelle huvides valitsetakse?
Üldistes Isiklikes
Üks Monarhia Türannia
Vähesed Aristokraatia Oligarhia
Paljud Politeia Demokraatia

Need kuus valitsusvormi saab võtta aluseks hindamaks ka Tartu Ülikooli poliitilist süsteemi, ehkki on lihtsam hinnata valitsejate arvu kui nende kavatsusi. Eeldame vähemalt alguses, et need on head ja lähtuvad üldisest hüvest. Kui Tartu Ülikooli struktuuri lähemalt vaadata, siis kahjuks ka valitsejate arv ei anna selget vastust – ehkki ülikooli juhib rektor, ei tee ta seda absoluutselt, vaid jagab mõningaid oma pädevusi teistega ning mõnele otsustuskogule on ta lausa allutatud (nt ülikooli nõukogu ja senat). Niisiis ei tundu Tartu Ülikool esindavat ühtegi “puhast” vormi eelmainitutest, vaid pigem segu monarhiast ja aristokraatiast. Poliitikateooriast teame, et vähemalt Montesquieu ja Rousseau hinnangul vastab selline ülesehitus feodaalvalitsusele ja selle seisuskogule (generaalstaatidele) (5). Vaatame esialgu selle segavalitsuse aristokraatlikku poolt.

Igal ülikooli tasandil (instituut-valdkond-kesktasand) on omamoodi parlament (instituudis ja valdkonnas nõukogu, kesktasandil senat), kus üliõpilased moodustavad 20 % ja akadeemilised töötajad umbes 80 % koosseisust (6). Sarnaselt generaalstaatidega ei ole nende proportsioonide taga  aga mitte näiteks osakaal poliitilise süsteemi liikmeskonnast, vaid konkreetse seisuse staatus. Nii nagu aristokraatia (aadel ja vaimulikud) moodustasid generaalstaatides ⅔ kohtadest, ent ainult paar protsenti elanikkonnast, moodustavad akadeemilised töötajad ülikooli otsustuskogudes veidi alla 80 % kohtadest, ent ainult 10 % liikmetest (7). Akadeemiliste töötajate esindajatest moodustavad omakorda lõviosa moodustavad professorid, keda on ülikooli liikmetest ainult 1 %. Üliõpilasi on ülikooli liikmetest umbes 80 %, aga see potentsiaalselt ohtlik enamus on taandatud struktuurseks vähemuseks kõikjal, v.a ülikooli vaidluskomisjonis, kus nad moodustavad 50 %.

Ehk nagu feodaalkorra all, on kõige domineerivamaks kihiks arvuliselt väikseim ning seda nii seisuste vahel kui ka seisuste sees. Samas ei tähenda see, et eri instituutide nõukogudes oleks võim aristokraatia sees jaotunud samamoodi, vaid need võivad olla avatumad või suletumad. Kui võtta abiks Robert A. Dahli terminid (vt joonis 2 ja loe lähemalt siit), siis on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi nõukogu sarnane “võistluslikule oligarhiale” – ehkki 80 % nõukogu koosseisust tuleb endiselt umbes 15 % instituudi liikmete seast, määratakse enamik neist valimiste teel ning ametikohajärgselt moodustavad professorid nõukogus vaid ühe kolmandiku. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut meenutab aga pigem “suletud hegemooniat”, kus professorid moodustavad ametikohajärgselt umbes 70 % nõukogu koosseisust ning ainult kaks akadeemilistele töötajatele mõeldud kohta on valitavad. Samuti on Skytte instituudi nõukogu minu teada ainuke terves Tartu Ülikoolis, kus kehtib võimude lahusus: instituudi juhtkonna liikmed ei saa olla nõukogu liikmed ega selle koosolekuid juhatada.

 

 

Joonis 2. Robert A. Dahli valitsusvormide tüpoloogia (pilt võetud siit)

Selline on siis Tartu Ülikooli aristokraatlik külg: selle “seadusandlik” võim on kogude käes, mille mitte ainult koosseis moodustab kogukonna liikmete vähemuse, vaid ka mille enamus on alati liikmete vähemuse käes. Süsteemi monarhilisus seisneb aga selles, et täidesaatev võim on kesktasandil jäetud täielikult rektorile, kes korraldab ülikooli igapäevast elu, delegeerides eri valdkondades vastutuse ja otsustusõiguse Montesquieu mõistes oma „vesiirile“ (8), ülikoolis siis prorektoritele ja vastutusalade juhtidele. Samuti ei piirdu ta võim ainult täidesaatvaga, vaid ta kuulub ka senati etteotsa. Ta amet pole muidugi päritav, vaid toimub sarnaselt sarnaselt kunagise Rzeczpospolita kuninga valimise korrale: iga viie aasta tagant valivad aristokraadid kas endi või teiste aristokraatiate seast uue kuninga (9). (10) Või siis dahlilikult: tegemist on võistlusliku mitte suletud monarhiaga.

Samasugust struktuuri nii võimu teostamisel kui ka võimule tõusmisel peegeldavad valdkonna tasandil dekaanid ning instituutide tasandil nende direktorid või juhatajad (n-ö suurfeodaalid), kellele on jäetud enda elu korraldamisel ulatuslik autonoomia. Nende ja rektori täidesaatev võim on Tartu Ülikooli madalama astme aristokraatia mõttes isegi suhteliselt kaasav – rektoraati kuuluvad ka dekaanid, valdkonna valitsusse peale dekaani ka instituutide juhid, instituutide juhid korraldavad otsuste läbiarutamiseks oma instituutides kõiki (akadeemilisi) töötajaid hõlmavaid koosolekuid. Sedasama ei saa aga öelda ülikooli lihtrahva kohta – peale üksikute erandlike juhtude ei ole üliõpilased nendele kohtumistele oodatud. 

See toobki meid viimase küsimuse juurde. Nüüd, kui teame, et Tartu Ülikooli poliitiline süsteem on seguvalitsus ühe ja väheste võimust, siis kuidas saame kindlaks teha, kas tegemist on kombinatsiooniga monarhiast ja aristokraatiast või hoopis nt türanniast ja oligarhiast? Ehk teiste sõnadega: kui üliõpilased on kas otsuste tegemisest välja jäetud või siis kaasatud struktuurse vähemusena, kus nende võimalus saavutada oma tahtmist seisneb puhtalt nende võimes veenda endast kõrgema seisusega inimesi nägema asju endaga samamoodi, siis kuidas saame veenduda, et nende huvidega on neis arvestatud? 

Üleülikooliliselt ei olegi sellele ühest vastust. Kindlasti leiame instituute, valdkondi ja ka kesktasandi otsuseid, milles on üliõpilasi selgelt kuulda võetud: Skytte instituut on minu teada toetanud kohalikku tudengielu ning loonud süsteemi arvestamaks nende kaebustega, sotsiaalteaduste valdkond kaasas oma arengukava komisjonidesse ka üliõpilasi ning ülikooli senat kiitis üliõpilaste algatusel heaks ettepaneku vabastada töövõimetud tudengid õppemaksu maksmisest. Teisalt on ka neid struktuuriüksuseid, kus reegliks on pigem üliõpilaste arvamuse eiramine, sellest ülesõitmine ning nende alavääristamine, kus inimeseks olemise eelduseks on doktorikraad või kogunisti professori tiitel.

Aristoteles nägi voorusliku valitsuse olulise komponendina meie mõistes õigusriiklust – et kõigile poliitilise kogukonna liikmetele on tagatud seaduste kaitse. Üliõpilasesindus on aastate jooksul teinud head tööd tagamaks, et õppekorraldus- ja doktoriõppe eeskiri, võrdse kohtlemise juhend ning muud ülikooli õigusaktid võtaksid peale õppejõudude huvide ja vajaduste arvesse ka üliõpilaste omi (lähemalt saab lugeda nt siit ja siit). Samas on nii üliõpilastele kui ka juhtidele teada, et ülikoolis leidub ka omajagu õppejõude, kes ei järgi õppekorralduse reegleid (nt ei võimalda kahte eksamiaega, ei anna küsimise peale tagasisidet või plaanivad eksameid vaheajale) või kes oma üliõpilasi kiusavad, diskrimineerivad ja ahistavad, ent kelle osas ei tehta midagi, kuna tal on kas kõrge h-indeksi näitaja, ta toob ülikooli suurtes kogustes raha sisse või temale asendaja leidmine oleks ebamugav. 

Kindlaimaks tagatiseks, et nende õppejõududega midagi ei juhtu, on, kui üliõpilased aga ise käed rüppe lasevad ning nende rikkumistele tähelepanu ei juhi. Tegelikult saab enamiku nende probleemide puhul lahenduse, kui juhtida sellele näiteks oma programmijuhi tähelepanu. Või kui sellest ei piisa, siis algatada eraldi menetlus otsuse vaidlustamiseks või tehtud kahju heastamiseks, nagu on sätestatud ülikooli õigusaktides. Kui kumbki nendest variantidest tundub aga iseseisvalt liialt riskantne või keeruline, saab alati küsida abi oma üliõpilasesindajalt, kelle leiab üles siit. Nemad saavad Sulle anda vahetut nõu, kuidas edasi talitada, või oskavad Sind suunata TÜÜE õigusnõuniku poole.

Mida sellest kõigest järeldada? Kes on harjunud mitte eriti esinduslike esindussüsteemidega, kehitab ilmselt õlgu – poliitilisse eliiti jõuab reeglina nagunii mõnest teisest eliidist üle hüpatest ja tavainimesele jääb võim pigem terve elu kättesaamatuks, nii et mis seal vahet? Kes on meelestatud praktiliselt, tunnistab ilmselt enda kui üliõpilase siinoleku liigpõgusust ning aristokraatia ja kuninga autoriteeti. Kes on meelestatud rahvameelselt, peab ilmselt süsteemi, kus 80 % otsustusõigusest tuleb 20  % või mõnel juhul pigem isegi 1 % seast ebademokraatlikuks ja seetõttu ebaõiglaseks. 

Oma üliõpilasesindajaks olemise aja jooksul olen ma aga mõtestanud olukorda järgmiselt. Struktuursed muutused, ehkki need võivad olla head, on ebatõenäolised ja nõuavad pikki aastaid järjekindlat tööd – mis ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Veelgi olulisem on aga tagada, et Tartu Ülikool ei areneks monarhilisest aristokraatiast türanniliseks oligarhiaks. Mida üliõpilased siinpuhul saavad teha, on seista oma õiguste eest, teha nende rikkumisel häält ning hääletada ja kandideerida üliõpilasesindajate valimistel. Olgu üliõpilaste esindatus kuitahes väike, lisab neile alati tõsiseltvõetavust, kui nad valiti läbi konkurentsi, kui nende taga on üliõpilaste enamuse hääled, esindajad on alati üliõpilasi puudutavate otsuste juures ning esitaksid kõlavalt, läbimõeldult ja selgelt, mida üliõpilased tahavad. Kuni tudengid on jõud, keda ei saa eirata, on olukord veel päris hea.

 

PS: Selle artikli valmimisel olid minule suureks inspiratsiooniks kursused, mida läbisin Skytte õppejõudude nagu Eva Piirimäe, Maili Vilson või Rein Toomla õpetamisel. Viitamisel ei järgi ma aga instituudi standardit, mistap palun seda kirjutist selles tahus mitte võtta eeskujuna.

Allikad:

(1). Pean siin silmas mitte niivõrd sõna „poliitiline“ kitsast tähendust (riigi ja valitsemisega seonduvat), vaid laiemat – üldise inimkoosluste juhtimisega seonduvat

(2). Juan J. Linz & Alfred Stepan. 1996. Problems of Democratic Transition and Consolidation: Southern Europe, South America, and Post-Communist Europe. Baltimore: John Hopkins University Press, 44-45. 

(3).  Hannah Arendt. 1976. The Origins of Totalitarianism. San Diego, New York, London: Harvest Books, 461.

(4). Aristoteles. Poliitika, 3.7.1279a22-1279b10.

(5).  Jean-Jacques Rousseau. 1998. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn: Varrak, 131-132.

Charles de Montesquieu. 1989. The Spirit of the Laws. Toim. A. Cohler jt. Cambridge, siit.

(6). Erandiks on ülikooli kõrgeim otsustuskogu, TÜ nõukogu, kus on viis TÜ akadeemiliste töötajate esindajat, viis esindajat haridus- ja teadusministeeriumi poolt ning üks Teaduste Akadeemiast – ja kus üliõpilased on esindamata.

(7). Mõned kohad on mõnikord jäetud ka välistele ekspertidele või nt konsortsiumide esindajatele, Skytte instituudis nt esindajad välisministeeriumist, majandusteaduskonnast ja RAKE-st.

(8). Montesqieu, 1989, siit

(9). Tõsi, erinevalt Poola-Leedust, kus lihtrahval kuninga valimisõigus puudus, on ka mõnel üliõpilasel neil valimistel hääleõigus, ehkki nende osakaal valimiskogus jääb isegi alla viiendiku.

(10). Kuigi, kuna see tavaliselt paneb päris tugeva põntsu tema edasisele akadeemilisele karjäärile, võib seda protseduuri kirjeldada ka sõnadega, et aristokraadid ohverdavad ühe endi seast.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply